Foto: Martin von Hadel
1.
See oli üks Taavi kaudu Uno kogust lindistatud kassett. Päris esimesi. Kogumik, mille nimi võis olla näiteks "The Best Punk Album In The World". Või midagi sinna kanti. Teate küll neid võtmekogumikke, mis kolmekümnekonna mõne aasta jooksul ilmunud singli kaudu ajastu hõngu jälle ja uuesti maha müüa proovivad. Peamiselt Inglismaa bändid: The Undertones, The Clash, The Skids, UK Subs, The Members, Magazine, 999, Wire, sekka Iggy Pop ja Ramones lombi vastaskaldalt. Ning kusagil b-poole alguses ka The Advertsi "Gary Gilmore’s Eyes".

"Gary Gilmore’s eyes, Gary Gilmore’s eyes," sosistab meeshääl tasahilju valjenevate tom-tomide saatel. Rütmi lõikavad närvilised üksikud kitarri ja bassitõmbed. Ja siis karjatab: "I’m lying at the hospital, I’m pinned against the bed!" Veel mõni rida paanikat ning järgneb refrään õõvastava tõdemusega: "I’m looking trough the Gary Gilmore’s Eyes!"

Gary Mark Gilmore (4. detsember 1940 – 17. jaanuar 1977) oli ameeriklane kes pälvis rahvusvahelist tähelepanu, kuna nõudis talle kahe Utah’s korda saadetud mõrva eest surmanuhtluse täideviimist. Temast sai esimene hukatu peale surmanuhtluse taaskehtestamist Ühendriikides aasta varem. Oma organeid palus Gilmore kasutada doonorluseks. Laulu minategelasele siirdati tema silmad.

2.
Sodin bussi tagaistmel, kõrvaklappides kappamas Gaslight Anthem, märksõnu. Meenutan paar õhtut varem vaadatud dokfilmi "We Who Wait – TV Smith and The Adverts" ning panen paika uudisintervjuu viis põhiteemat – miks sa siia tuled, kuidas muidu läheb, pisut mälestusi, pungist laiemalt. Läheb kuidas läheb – film jättis Smithist huvitava eluga poeedi ning kirjavahetus mõistliku inimese mulje. Küllap saame jutule. Kui ta just päris liinitööna intervjuusid ei anna, kui ma kõige levinumaid valveküsimusi ei küsi, võib ju isegi asja saada.

Aga ma pole kunagi tema või The Advertsi fänn olnud, kuigi kuulanud küll. Lugupidamine? Ikka. Ta on ju poeet, tal on silmad, süda ja sõnaseadmisoskus. "TV Smith on suurepärane näide, et punk pole lihtsalt nooruse mäss või riietus vaid elustiil. Ta on nagu Villu Tamme – vana mees, kes keeldub alla andmast," iseloomustab Smithi Aimar Ventsel. "Ma ei tunne teda, aga paistab lahe onkel olevat," arvab Villu Tamme. Julgustav, riskime. Panen klapid pähe, tõstan toru hargilt, klõpsan arvuti salvestama ning valin Londoni numbri. Kutsub.

Tere! Oled nüüd tagasi Saksamaa-reisilt?
Jah, sain äsja valmis oma uue sooloalbumi. Olen salvestanud oma vanadest hittidest best of-kogumiku, seekord laulan neid üksinda kitarri saatel, nii nagu neid laval esitan.

Kas see sooloalbum ongi põhjuseks, miks sa tuuritad Soomes, Eestis ja Venemaal?
Ei-ei, see on puhas kokkusattumus. Ma tuuritan nagunii pidevalt.

Aga mis sind siia toob? Sa pole ju siin varem käinud.
See on mu esimene kord tulla Eestisse ja Venemaale. Ma reisin maailmas palju ringi. Kui keegi mind kusagile kutsub, siis ma lähen kohale. Venemaa kontsertide promootor oli juba teinud koostööd minu sõpradega, bändiga Punk Lurex Soomest. Ta küsis, kas mina saaksin ka need kontserdid kaasa teha. Ma olin vaba ja nii see juhtuski. Tulen alati hea meelega riikidesse, kus ma pole varem käinud ja mängin inimestele, kellega pole kohtunud.

Kes on Punk Lurex?
Nad on bänd Tamperest. Umbes kümne aasta eest kutsuti mind esinema Soome, ma polnud seal varem käinud. Kohtusin bändiga Punk Lurex, me tuuritasime koos ja saime sõpradeks. Tegime koos isegi plaadi. Seda võib tegelikult nimetada ülemaailmseks sõprade võrgustikuks. Punk Lurexi kaudu kohtasin seda Venemaa promootorit, tema võttis ühendust Eesti korraldajaga, et Tallinna kontsert saaks teoks. Sel moel asi kasvabki.

Kas sulle meeldib rohkem esineda akustiliselt kitarri saatel või koos taustabändiga?
Mulle meeldivad mõlemad, aga 90 protsenti esinemisi teen siiski soolokavaga. Minu põhieesmärk on tuua oma laulud publikuni kõige lihtsamal ja otsesemal võimalikul moel. See võimaldab mul esitada enda salvestatud 300 loo hulgast mistahes lugusid. Võin neid mängida mistahes järjestuses, ükskõik kus, võin mängida väikeses pubis või suurel festivalil, sel pole minu jaoks vahet. Mulle meeldib vabadus, mida sooloesinemine võimaldab. Aeg-ajalt esinen bändiga, et seda tunnet taas kogeda, tean, et üks osa publikust eelistab selliseid esinemisi, nii et vahel teen seda. Muide, Punk Lurexiga mängime sel tuuril koos vaid 3-4 pala, nemad teevad oma kava, mina oma, mõned lood teeme koos.

Milline on su meetod koos taustabändiga töötades – kas nagu Chuck Berryl, kes ütles, et tooge mulle muusikud, kes tunnevad mu laule, või töötad sa muusikutega rohkem?
Ei, ma ikka töötan bändiga. Peaaegu igal pool, kus esinen, pakub mõni kohalik bänd end mulle tausta mängima, aga praegu ma seda ei tee. Hetkel ma töötan aeg-ajalt Punk Lurexiga. Olin nendega umbes kuu aja eest Soome tuuril. Meil olid mõned ühised proovid, et harjutada lugusid, mida koos esitame. Teine projekt, millega hetkel töötan, on bänd Bored Teenagers Hispaaniast, hiljuti tuuritasin nendega Hispaanias. Selle bändiga esitame vaid The Advertsi lugusid ja tegime enne intensiivselt proove. Tegelikult on neid lugusid väga raske esitada, sa ei saa lihtsalt võtta suvalist taustabändi, kes on lood ise ära õppinud, nende kallal tuleb ühiselt töötada. Ma arvan, et väga oluline on ka inimeste vaheline klapp, mitte ainult nootide lugemine.

Kui keegi kusagil tuleb ja pakub end sulle taustabändiks, kas sind üllatab, kui hästi su lugusid teatakse, vähemalt tuntumaid neist?
Olen sellega ära harjunud. On olnud aegu, mil ma ei saanud esinemisi, 80ndail ja varastel 90ndail, mulle tundus, et kedagi ei huvitanud, mida ma siis tegin. Võitlesin huvipuuduse vastu. Kui ma hakkasin jälle esinemisi saama ja nägin, et inimesed üle maailma teavad The Adversti lugusid, olin päris üllatunud. Nüüd, kus ma annan väga palju kontserte ja kohtun väga paljude inimestega, olen avastanud, et The Advertsil on väga hea maine ja ma olen selle üle väga õnnelik.

Kas sa ei oodanud, et see kunagi juhtub?
20 aasta eest poleks ma osanud unistada, et saan hakata teenima elatist sellega, mida ma armastan – esinemistega ja plaatide tegemisega.

The Adverts alustas koos Sex Pistolsi, The Clashi ja teiste Briti esimese laine punkbändidega ja teil oli kõige šefim bassimängija – kas oskasid sel ajal aimata, et see periood paneb aluse millelegi uuele muusikas?
Me teadsime, et erineme muusikast, mida sel ajal tehti, seepärast pidi punkrock esile kerkima. Muusika oli surnud, magas, muusika seisis oma noortest fännidest eraldi. Teismelistel polnud aastal 1976 muusikaga mitte mingit kontakti. See oli kohutav popisaast, millel polnud neile mitte midagi öelda, või siis progerokihiiglased, kellel polnud mitte midagi öelda tänavanoortele. Noored ei tahtnud seda muusikat kuulata, seepärast punkrock sündiski. Tavalised noored vajasid seda muusikat, nad kas tegid seda ise või kuulasid seda. Me ei mõelnud siis veel, kas see on midagi, mis kestab 30 või 40 aastat või igavesti. Või kestab see vaid aasta. Tahtsime vaid oma muusikat ja seda luua. Arvan, et sama asi peab paika ka praegu, seepärast on punk siiani elus, inimesed vajavad muusikat, mis ütleb neile midagi. Kommertsmuusika ei kõneta tavalisi inimesi. See on tobe popmuusika, mis on loodud muusikaäri poolt, tõelised kunstnikud, kellel on midagi öelda, ei pääse seal mõjule, nad on põranda all. Sa võid neid näha väikestes kohvikutes või baarides esinemas viiele inimesele, aga nad ei pääse suurema publiku ette, sest skene on üle võetud muusikaäri poolt, mida juhivad suurkorporatsioonid.

Kas sa nimetad oma akustilist stiili folkpungiks või punkfolgiks?
Seda võib nimetada kuidas tahes, jätan selle teiste otsustada. Oleksin rahul, kui ei peaks seda kunagi nimetama folgiks või pungiks või ükskõik milleks. Sel pole suurt tegemist sellega, mida ma pean folgiks, võib-olla folkmuusika oli sada või kakssada-kolmsada aastat tagasi selline, kui keegi rändas oma kitarriga ringi ja levitas oma sõnumit. Samas pole see ka punk. Punk oli väga agressiivne rünnak süsteemi vastu, mis üritas luua midagi uut. Mina soovin vaid luua laule, kritiseerida halba, mis maailmas toimub, panna inimesi mõtlema ja maailma nägema. Ma ei soovi häälestada inimesi millegi vastu, vaid neid innustada. Mind ei huvita, kuidas seda nimetatakse. Tavaliselt ma küll nimetan ennast punkariks, sest sealt kõik algas ja selle järgi inimesed tunnevad mind. Tegelikult olen rahul, kui mind punkariks nimetatakse, sest see seostub süsteemi murdmisega ja selle kritiseerimisega, see on ainus muusikavorm, mis seda teeb.

Kuidas suhtud 90ndail esile kerkinud Ameerika punkbändidesse, mis siiani tegutsevad, nagu Offspring, Green Day, Rancid ja teised? Kas punk jäi võitjaks?
Ausalt öeldes on need pigem rockbändid. Mõned neist on üpris head, rasked, energilised rockbändid, aga ma ei näe selles, mida nad ütlevad, väljakutset süsteemile. Nad on osa süsteemist, enamik neist. On muidugi erandeid. Green Day on teinud hea kriitilise albumi American Idiot, Rancid on teinud päris häid kriitilisi asju, aga nende lüürikas ja sõnumis ega käitumises pole midagi sellist, mis paneks sind mõtlema: „Vau, neil on tõesti midagi öelda!“ See pole päris tõeline protest.

Kuidas tundsid end siis, kui Briti teise laine bändid, niinimetatud UK 82-laine esile kerkis?
Tundsin end täielikult hüljatuna, kuna selleks ajaks olid The Adverts ja kõik esimese laine punkbändid muusikaärist välja tõrjutud. See oli mu sügavaim madalseis. Kui need bändid esile tõusid, ignoreeriti mind täielikult, mu vastu ei tuntud mitte mingit huvi, ma ei saanud esinemisi, ma ei leidnud plaadifirmat, olin jäetud täiesti üksi. See oli mu raskeim hetk, ma ei tahtnud isegi muusikat kuulata, olin vihane muusikaäri peale, mis ühel hetkel annab välja su hittplaadi ja järgmisel päeval annab sulle kinga.

Vaatasin sinu kohta BBC dokfilmi, kus oli muu hulgas juttu, et 80ndail elatusid sa abirahast ja tegid baikeritega bändi. Kas sinu jaoks oli põhimõtteline valik mitte minna päevatööle, kui sa olid muusikaärist kõrvale tõrjutud?
Ma olin küll väljas muusikaärist, kuid mitte muusikast. Kirjutasin endiselt muusikat ja salvestasin koos oma sõbra Tim Crossiga, kes oli endine The Advertsi liige. Mul oli endiselt palju tegemist, aga see ei andnud mulle elatist. Teadsin, et selles, kui sa upud töösse, mida sa teha ei taha, peitub oht, see röövib su aja ja energia ja see tähendab, et sa ei saa järgida oma unistusi, seda, mida sa tõeliselt teha soovid. Ma vältisin aktiivselt seda, et mind oleks suunatud mingit nõmedat tööd tegema. Teadsin, et ma võiksin olla kirjanik või muusik. Ma ei tahtnud, et minult see unistus ära võetakse.

Sa siis ikkagi ootasid, et saaksid alustamiseks teise võimaluse?
Oli aegu, mil ma arvasin, et seda ei juhtu. Mu töö osaks sai see, et nii juhtuks. Minu jaoks polnud olemas isegi mingit lootuskiirt, et see juhtuks, kuni ajani, mil internet muutus kättesaadavaks ja ma sain taas võimaluse suhelda oma potentsiaalsete fännidega. Varem oli ainus tee tuntuks saada läbi muusikaäri, läbi plaadifirmade ja nende kampaaniate.
Igaüks, kel polnud plaadifirmat, lihtsalt kadus, keegi ei teadnud neist mitte midagi. Aga kui tuli internet ja minu kohta tekkisid veebilehed ja inimesed said mu e-postiaadressi kaudu minuga otse ühendust võtta, tekkis mul tasapisi võimalus küsida, kas ma saaksin esinemisi. Inimesed võtsid minuga ühendust ja sageli kirjutasid, et nad ei teadnudki, et ma veel muusikaga tegelen ja plaate välja annan. Ma ei vajanud enam plaadifirmasid, sain inimestega otse suhelda ja rääkida neile sellest, mida teen. Ainus asi, mis mul elus puudus, oli publik, ja nüüd leidsime teineteist uuesti.
Foto: Anne Schelhaas
Kas õppisid kiiresti internetti kasutama?
Ei oskagi öelda… Arvasin varem, et olen üks neist, kes iialgi arvutit ei puutu, aga kui olin seda tundma õppinud, leidsin, et see on uskumatult kasulik. Mitte ainult promotöö jaoks, vaid ma sain nüüd teha oma plaate. Mul polnud raha, ma ei saanud endale lubada minna stuudiosse, aga sain salvestada omaenda väikese arvutiga. Salvestasin alguses flopiketastele.

Flopiketastele?!
(naerab) Jah…

See on ju maksimaalselt 3 megabaiti, nagu halb mp3-fail!
Jah, pidin võtma iga uue laulu jaoks uue ketta. Niimoodi salvestasin terve albumi „Generation Y“ ja läksin sellega ühte odavasse stuudiosse, et see kokku miksida. Peaaegu terve album oli salvestatud suurele hulgale flopiketastele. See oleks olnud võimatu, kui oleksin pidanud maksma stuudiole. Ma poleks iialgi olnud suuteline valmis tegema ei seda plaati ega kõiki järgmisi plaate.

Milline sinu plaat innustas sind kasutama kõiki stuudio võimalusi, uusi asju katsetama? Ehk The Advertsi teine album?
Esimene asi, millele plaati tehes mõtlen, on see, et sa ei tohiks teha plaati, mis kõlab täpselt samamoodi kui eelmine. Artistidel, kes mind noores eas mõjutasid nagu The Beatles või David Bowie – oli iga nende järgmine plaat eelmisest täiesti erinev. See tegigi need põnevaks, et nad pidevalt eksperimenteerisid. Minu jaoks polnud lahe, kui Ramones tegi oma teise plaadi täpselt samasuguse nagu oli nende esimene. Mulle meeldivad bändid, kes liiguvad edasi ja teevad erineva kõlaga plaate. See on kommertsiaalne enesetapp, kui plaadifirma imeb sind tühjaks, kui mul on üks hittplaat, siis plaadifirma tahab, et teeksin 20 plaati, mis kõlavad täpselt samamoodi. Ma ei arva, et see on muusikategemise mõte, asja mõte on loomingulisus – mitte loomingulisuse kopeerimine, vaid midagi uut.

Kuidas sa otsid oma muusikavideode jaoks ideid ja neid teostad? Näiteks nagu loo Clone Town video.
Kõige ausam vastus on, et ma ei otsigi neid. Clone Towni režissöör, seesama mees, kes tegi minust BBC-le dokfilmi, tegi mulle ettepaneku video teha. Meil oli väga-väga väike eelarve, et üheks päevaks stuudio rentida. Saime kokku ehk umbes sada inglise naela. Rentisime rohelise taustaga stuudio, et saaksime videosse hiljem lisada mistahes tausta. Meil oli olemas põhiidee, kuidas filmida ja kes selles peaksid osalema, arvestades loo teksti. Me filmisime selle ära ja andsin kogu materjali režissöörile, tema lisas taustale uskumatud asjad, mis videos minu selja taga toimusid. Selle, mille teostamiseks jaoks meil polnud raha, saavutas ta raske tööga.

Kui suur asi see on, et BBC otsustab teha kellestki dokumentaalfilmi?
Minu puhul polnud see BBC idee, seesama sõltumatu režissöör, kes tegi Clowntowni video, tegi ka selle dokfilmi ja hakkas seda siis telejaamadele pakkuma. Tal kulus 4-5 aastat, et leida suur telekompanii, kes seda näitaks. See oli väga suur töö. Alguses, kui ta tuli minu juurde ideega teha minust dokfilm, ütlesin talle, et keegi ei hakka seda mitte kunagi näitama. Neli aastat hiljem jõudis see siiski televisiooni.

Neli aastat?
Jah. Kulus tükk aega, enne kui BBC-s hakati teda tõsiselt võtma ja saadi aru, et ta on filminud hea loo. Nelja aasta jooksul lugu arenes ja tal oli BBC-s palju kohtumisi. See oli meie jaoks suur päev, kui nad otsustasid näidata BBC-s punkdokumentaalfilme seriaalina ja meie film oli üks neist.

Nii et antud juhul olid sa lausa eriline väljavalitu?
Jah, tõesti (naerab). Mul kulus nelikümmend aastat, et väljavalituks saada.

Kas see film on su karjääri edendanud?
Jah, kindlasti on mu kontsertidele tulnud rohkem inimesi ja mul on olnud rohkem esinemisi. See oli umbes samamoodi nagu siis, kui internet tuli. Mitmed inimesed ütlesid, et nad nägid juhuslikult mu filmi telekast. Asi viis kontsertideni. Mõnigi ütles, et ei teadnud, et ma veel tegutsen, arvati, et ma olen surnud. Põhiprobleem on teha inimestele selgeks, et sa oled ikka veel olemas ja töötad edasi, et sa teed veel midagi olulist. Inimesed on küllastatud sellest, mida massimeedia neile kurgust sisse ajab. Ma mõistan seda täielikult. Iga asi televisioonis, milles räägitakse tõtt, on suur asi.

Sul on sel aastal üle saja esinemise…
Jah, igal aastal.

See on kokku keskeltläbi üks kontsert iga kolme päeva tagant.
Alustasin seda aastat kuuenädalase tuuriga koos UK Subsiga ja ilma ühegi pausita. Siis olid mõned vabad päevad ja algas uus tuur. Vahel sõidan esinema üheks päevaks, vahel kuueks nädalaks. Ma ei pea täpset arvestust, kuidas see asi töötab.

Sa saad iga aastaga vanemaks, kas tunned, et nüüd on tuuritamine raskem?
Mõnes mõttes küll. Aga püüan seada asjad nii, et see oleks minu jaoks kergem. Kui olin teismeline, võisin bändiga tuuritades magada põrandal, kui see oli vajalik. Nüüd üritan ikkagi kokku leppida sellised tingimused, et saan end korralikult välja magada. Püüan saada endale hotellitoa ja enamasti ma saan selle. Tuuritamine võib olla igaühe jaoks kurnav. Glamuurne elu, mida elavad bändid nagu Rolling Stones, pole enamiku tuuritavate bändide jaoks reaalne.

Või nagu Ramones.
Ramones elas tuuridel väga luksuslikku elu. Nad elasid alati parimates hotellides ja sõitsid ringi parimais limusiinides ja tuuribussides. Kui aga vaatad bändi nagu UK Subs, kelle laulja Charlie Harper on minust ligi kümme aastat vanem.

Ta on ligi seitsekümmend…
Jah, ta on üle kümne aasta minust vanem. Reisisime koos temaga terve tuuri minibussis. Sa pead olema väga pühendunud, et leppida hulga ebamugavustega, kui sa tahad olla muusik ja tegutseda selles skenes.

Ehk on see saatus.
Ma poleks osanud unistada mitte millestki muust, isegi siis kui minu jaoks näis võimatu olla muusik, 1980ndail aastail, kui kõik märgid ütlesid mulle, et lõpetaksin, ei suutnud ma peatuda. Ma ei suuda lõpetada muusika kirjutamist. Kui ma lõpetasin esinemised, tundsin sellest puudust, see oli sama asi, nagu kelleltki oleks jalg maha lõigatud. Mul oli vaja pääseda jälle inimestele mängima. Tunnen, et minu jaoks on see õige asi, mida teha. Olen selle pärast pingutanud ja kui keegi püüaks mind takistada, siis võitleksin jälle selle vastu, võitleksin olude vastu, et saaksin seda teha. See on mul veres.

Seda pole ehk sünnis arutada, aga kas Topper Headon The Clashist polnud mitte pärast heroiinisõltuvuse tõttu bändist välja viskamist mõnda aega taksojuht?
Ma ei tea, aga ma poleks olnud kuigi üllatunud. Topper on praegu väga heas vormis ja ta elab Brightonis. Ta peaks olema puhas ja see on väga hea. Muidugi on rokiajaloos olnud küllalt neid rockmuusikuid, kes on pidanud tegema tööd, et lihtsalt ellu jääda. Mäletan, et olin väga šokeeritud, kui kuulsin, et kõik tüübid bändist Mott The Hoople töötasid kaubaauto peal. Rokibisnis pole turvaline tegevusala. Kui sa sellega lõpu teed, ei saa sa enam tähelepanu. Kui lõpetad muusika tegemise, pole sul mitte midagi. Sul pole samasugust kaitset nagu muid töid tehes, see nagu kunst, mida sa teed, kuna teisiti sa ei saa.

Pidasin õieti silmas, et Topper pidi minema päevatööle, kuna jäi omadega hätta, sina aga suutsid päevatööle minekut vältida isegi oma raskematel eluperioodidel. Tundub, et suutsid vältida ka selliseid muresid, nagu olid temal.
Mul olid omad probleemid teismeeas, enne The Advertsi. Siis kui The Adverts alustas, oli minu jaoks kõige hullem aeg juba möödas. Sel ajal, kui punk alguse sai, umbes 1977, liikus Londonis palju uimasteid, oli palju ohvreid, Advertsi ajaks olin oma eksperimenteerimisperioodi juba läbi teinud, ma polnud enam sellest huvitatud. Enne Advertsi oli mul olnud töökohti, ka pärast Advertsi pidin mõned töökohad vastu võtma, töötasin tehastes. Adversti ja The Explorersi vahelisel perioodil töötasin puukoolis, et mingit raha teenida. Siis mõistsin, kui palju energiat see sinult ära võtab. Niipea, kui mu järgmine bänd saavutas vähegi edu – meil oli hittplaat aastal 1981 või 1982, lõpetasin ma koheselt kõik need tööotsad. Võtsin vastu otsuse, et minu elu saab olema muusika.

See oli Margaret Thacheri periood ja praegu ma mõtlen, et iroonilisel moel oli tal punkrokile hea mõju, ta andis sellele rohkesti inspiratsiooni.
Ta tegutses ka pärast punki, 80ndail. Ehk andis ta meile enda näol kellegi, kelle vastu võidelda. Ta lõhestas Britannia sotsiaalselt, ässitas ühiskonnaklassid üksteise vastu üles, ta tegi panuse ahnusele, et igaüks kahmaks endale nii palju, kui saab, hoolimata kellestki teisest. Ta lõi briti inimeste jaoks väga vastiku, ahne, ebameeldiva mentaliteedi, mis on siiani alles ega pole kuhugi kadunud. Ma vihkan tema poolt loodut, ta mõjus riigile väga-väga halvasti. Ja muidugi, kui toimub midagi nii halba nagu see, paneb see artisti kirjutama. See oli ainus hea asi, mis sellest välja tuli.

Mis lugusid me sinult Tallinnas kuuleme – kui palju The Advertsilt, kui palju su muudelt koostööprojektidelt, kui palju su soolokraami?
Ma lähen alati lavale ilma kindla kavata, teen selle mõttes valmis hetkel, kui ma laval olen, sõltuvalt sellest, mis publikule meeldib. Vahel vestlen ma publikuga enne esinemist, et näha, millised lood neile meeldida võivad. Ma ei või kindlalt lubada, mida ma mängin, aga kindlasti on see segu alates varastest The Advertsi lugudest kuni minu kõige uuemate paladeni.

Enne sind astuvad üles kaks kohalikku bändi – J.M.K.E. ja Totally Obnoxious, kas sa tavaliselt kuulad ka soojendusesinejaid või valmistud vaimselt oma etteasteks?
Ma üritan tavaliselt vaadata vähemalt mõnda soojendusesinejat, et saada neist mingi ettekujutus. Sõltub sellest, kuidas ma end tunnen, vahel on mul hea meel seista publiku seas, vaadates kõiki bände ja seejärel lavale minnes, vahel vajan ma pisut aega, et energiat koguda ja läbi mõelda, mida ma mängin. Kindlasti vaatan ma alati mõnda neist bändidest.

Kas praegusel ajal oled sa alati peaesineja või oled vahel ka soojendusesineja?
Olen sageli ka soojendusesineja, igal aastal soojendan UK Subsi nende tuuridel, kuu aja pärast soojendan Toy Dollsi nende Suur-Britannia tuuril. Omaenda sooloprojektiga olen peaesineja, aga hea meelega soojendan ka suuremaid bände ja astun uue publiku ette alati, kui selleks võimaluse saan.
Foto: Anne Schelhaas
Intervjuu tõlkis ja toimetas Lauri Leis.

TV Smith esineb koos Punk Lurexiga neljapäeval 17. oktoobril Tallinnas Von Krahli baaris. Kaasa teevad J.M.K.E. ning Totally Obnoxious. Uksed kell 21.00, esimene bänd 21.30.

Lisainfo: http://www.rada7.ee/yritus/71987/