“Ma pole kunagi olnud staar,” kinnitab Udo Dirkschneider Tallinki hotelli fuajees. Ja kuigi see ülipäevitunud, blondeeritud peaga ja veidi pehme S-tähega mees pole pikemate killast, on ta kohalolek küll väga dominantne ja selgelt registreeritav, aga mitte pealetükkiv. Udo ei ürita olla, vaid lihtsalt on. Miskipärast meenub teistsuguse näitena Whitesnake’i laulja David Coverdale, kes pressikonverentsi avaküsimuse peale, võrdluse kohta Robet Plantiga, solvunult uksi paugutades ruumist lahkus ja pärast Tallinna kontserdi ära jättis. Udol ei tundu selliseid probleeme olevat, kuigi ju võiks – Accept paistab endiselt olema terav teema.
Udo oli taas bändiga Tallinnas (juba ei tea mitmendat korda), seekord projektiga Dirkschneider, mis andis Rakveres kontserdi ainult Accepti lugudega, tähistamaks Eesti vabariigi 25. aastapäeva.

Te sündisite Wuppertalis, aga Accept sai alguse Solingenis.
Jah, need kaks linna on väga lähestikku, peaaegu koos.

Solingen on vist tööstuslinn…
Jah, see on väga kuulus oma terase poolest, mida seal toodetakse. Noad ja muu selline.

Kas see mõjutas ka teie muusikavalikut?
Ei, neil kahel asjal polnud omavahel mingit pistmist.

Ometi on näiteks U.D.O. muusikas ja sõnades üks läbiv teema mehaanilisus, masinlikkus… Millest see tõmme?
Nii Accepti kui U.D.O. aegadel olen püüdnud teha sõnu igapäevaprobleemidest, käesolevatel teemadel. Mulle on oluline kajastada asju, mis maailmas parasjagu toimuvad. Mulle pole kunagi eriti peale läinud nõiad, draakonid, keskaeg ja kogu see värk. Mulle tunduvad tänased teemad põnevamad.

Nii et te arvate, et peaksite olema pigem poliitiliselt aktiivne, kui end päevapoliitikast distantseerima?
Jah, aga kui poliitikast laulusõnu teha, siis mitte otse rääkides, vaid pigem vihjamisi. Sõda või mingid lollid poliitikud on ju igavesed teemad. Selleteemalisi lugusid võib leida nii “Steelhammerilt” kui meie viimaselt plaadilt… Oeh, meil on nii palju albumeid juba… Kirjutasime üht-teist ka Ukraina sündmustest. Olime U.D.O.ga Ukraina tuuri ajal 2014. aasta märtsis just parasjagu Krimmis, kui venelaste sissetung aset leidis (Invasiooni sündmused algasid 23. veebruaril, U.D.O. esines Krimmis, Simferoopoli akadeemilises muusikateatris 7. märtsil – toim.). Kõik küsisid, mis teil arus on, aga midagi ei juhtunud. Oli väga huvitav näha, mis toimub. Simferoopolis olid koos ajakirjanikud üle kogu maailma, CNNist ja mujalt, ja nad ei teinud mitte midagi! Ainult sõid, ja jõid ennast täis. Mõnikord jooksid kaameratega ringi, aga mida nad nendega tegid, jäi täiesti arusaamatuks. Ja siis kogesin midagi eriti huvitavat, mida nägin pärast ka telekast: mingi mees CNNist pakkus ühele sõdurile 100 dollarit, ja palus, et see tulistaks. Pärast oli loost näha, et ta justkui tulistas venelaste pihta. Kogu see asi oli täielik nali. Räägitakse toimunud demonstratsioonidest… Me olime ju seal ja nägime, mis toimus. Meeleavaldusel oli kokku ainult umbes 50 inimest, aga uudistes räägiti sadadest. Need lood inspireerivad kohe kindlasti kirjutama.
(Ebavajalik toimetaja ääremärkus: Ukraina riigikaitseameti Управління державної охорони lühend on samuti UDO, nii et ilmselt oli Krimmis invasiooni ajal UDO’sid rohkem kui üks.)

Kuidas siis see Simferoopoli kontsert oli?
Kõik oli suurepärane. Meil olid seal ukrainlased ja venelased koos. Midagi ei juhtunud. Rääkisime seal ka noortega ja kõik olid ühel meelel, et mis ajuvabadus see seal toimub.

Kas te siis näeksite ennast ennekõike humanistina? Teile on kõige olulisem kaitsta inimesi süsteemi eest, milline see süsteem siis ka poleks?
Loomulikult.

Nii Accepti kui U.D.O. ajal on teie muusikast ka alati läbi jooksnud vene teema. Miks? “Live in Moscow”, “Russian Roulette” …
“Russian Roulette” ei olnud planeeritud. Tahtsime sellele plaadile nimeks panna “Wargames” (isegi loo “Russian Roulette” refräänis kordub fraas “wargames”, loonime sõnades aga pole – toim.), kommentaariks hetkeseisule ja sõdadele maailmas tol hetkel. Samal ajal oli aga väljas ka film “WarGames” (1983) ja nemad ütlesid, et me ei tohi seda nime kasutada. Meil oli kiiresti vaja midagi otsustada ja me mõtlesime, et maailmasündmusi võiks ju vabalt kirjeldada ka kui vene ruletti. Panime plaadi nimeks “Russian Roulette”, Nõukogude Liidus keelati see plaat täielikult ära, ilmselt nad mõtlesid, et mis pagana vene rulett. Niisiis oli see pealkiri täiesti juhuslik.

Millal te esimest korda Venemaal mängisite?
See oli 1993. aastal, Acceptiga taasühinemise ajal. U.D.O.ga oli esimene kord kas 1997 või 1998. Nüüd käime regulaarselt tuuril nii Venemaal kui Ukrainas. Kui poliitika kõrvale visata, siis mulle meeldib vene mentaliteet. Meile meeldib alati seal käia, inimesed on toredad ja võtavad asja kergelt. Ma ei oskagi öelda, miks me Venemaal nii kuulsad oleme! Kui me mõne käest seal selle kohta aru pärisime, siis vastati meile, et U.D.O. muusikas on mingit vene hinge.

Nüüd on teil isegi vene kitarrist, Andrei Smirnov. Kuidas see juhtus?
Jah, juba pea neli aastat. Kui Stefan Kaufmann bändist terviseprobleemide tõttu lahkus, pidime hakkama uut kitarristi otsima. Meil oli ligi 300 demolinti … uhh! Lõpuks jäi 5-6 tükki sõelale, nende seas ka Andrei. Ta saatis meile ka video, kus ta mängis Accepti ja U.D.O. lugusid. Piisas kahest minutist ja ma ütlesin: “Tema.” Ideaalne. Siis lahkus ka teine kitarrist ja teises valikus jäid lõpuks sõelale üks sakslane ja üks soomlane, Kasperi (Heikkinen). Kasperit vaadates lootsime, et ta pole ennast juba kuskile mujale ära lubanud. Meil vedas. Võttis ainult 30 minutit aega, et talle helistada ja küsida, kas ta on huvitatud. Nii see läks.

Kreatoril on ka Soome kitarrist tiimis…
Jaa, ma tean. Soomest tuleb palju häid muusikuid, kogu Skandinaaviast. Saksamaalt oli… kaks tüüpi, kelle vastu ma huvi tundsin, aga ma ei oska seda isegi sõnades kirjeldada, mis lõpuks päriselt ikkagi ei toiminud.

Võib-olla oli teil sedasama vene hinge vaja.
Ei-ei, asi oli ikka tema mängustiilis. See on põhiline. Mul oli mingi nägemus sellest, mida ma tahan ja need kaks meest sobisid kõige paremini. Mänedzherid olid alguses üsna mures, et vene kitarrist ja kuidas tal need viisaasjad ikkagi olema hakkavad, aga ma ütlesin, et mind ei huvita, see on teie töö see korda ajada. Mingeid probleeme nüüd küll pole.

Te olete Eestis olnud juba päris mitmeid kordi. Kas te olete siin näinud ka midagi peale hotellitubade ja kontsertlavade?
Jalutasin täna just vanalinnas ringi. Viimane kord, kui siin mängisime, olime siin neli päeva oma tüdruksõbraga.

Kas inimesed tunnevad teid tänaval ära ka?
Jaa, jaa muidugi! (naerab).

Ja nüüd olete siin üsna erilisel puhul, Eesti Vabariigi 25. aastapäeval. Kas teil oli nõukogude ajal mingit aimu sellest, mis Eestis toimus?
Ei. Meil polnud mitte mingit ettekujutust. Informatsiooni polnud, midagi ei lekkinud läbi. Olin Tallinnas esimest korda vist 1995. aastal, Acceptiga… Siis oli muidugi kõik täiesti teisiti. Juba 20 aastat tagasi. Mul on ka tollest ajast meeles ennekõike vanalinn, aga nüüd on kõik muidugi palju avatum ja läänelikum. Sama lugu tegelikult ka läänepoolsete linnadega Venemaal. Peterburis on palju turiste ja Moskva… see pole ju tegelikult Venemaa. Aga oleme näinud ka päris Venemaad, oleme mänginud kõikjal, Vladivostokis ja mujal. Siis näed tõelist Venemaad. On huvitav näha, kuidas kõik need muutused toimunud on. Moskva 1993. aastal ja praegu on väga erinevad.
RakvereFoto: Kaur Lass
Kas ka metalimaailmas on olnud suured muutused? Te olete selles maailmas osaline juba aastakümneid.
Ühest küljest ma näen väga paljusid bände tulemas ja minemas ja meie oleme ikka siin. On palju huvitavaid bände, aga … Minu meelest tegid plaadifirmad selle vea, et tegid lepingud liiga paljude bändidega. Nad ei vali halbade vahelt häid välja, pigem teevad diili kümne bändiga, millest loodetakse siis leida üht-kaht edukat. Minu arvates oli see täiesti vale lähenemine. Teisalt on küll palju häid noori bände – mu poeg soovitab mulle aeg-ajalt üht-teist –, aga laval pole enam selliseid tegelasi, kes oleksid nagu Ozzy Osbourne või Rob Halford või Bruce Dickinson. Isiksusi. Bänd on laval, mängib, ja väga hea, aga pole enam seda isikupära, mis massist esile tõstaks. Erakordsust. Mul oli ka oma plaadifirma. Mõned bändid tulevad minuga kohtuma, me räägime kaks tundi juttu ja ma ütlen pärast seda lihtsalt, et suur tänu, aga ei. Kogu mõtlemine on vale. Nad tulevad esimesele kohtumisele koos juristi või mõne muu asjapulgaga. Minu meelest ei alusta nad algusest, rohujuure tasandilt. Kiputakse ära unustama, et see, mis me teeme, on ka töö. Me töötame kõvasti. Mitte nii, et mängid niisama natuke kitarri ja lähed lavale. Meie ülesanne on inimeste meelt lahutada ja me tahaksime, et kontserdikülastajad kogeksid mingit wow-efekti. Tuleb pakkuda midagi erilist, ja see on just see miski, mida ma uute bändide juures taga igatsen. Nad peaksid endaga rohkem tööd tegema.
Inimesed küsivad mult intervjuudes, et mis siis tuleb pärast. Mitte ainult pärast meid aga ka Iron Maidenit või Metallicat. Ja kui vaadata suurte festivalide kavasid, siis on suurte lavade peaesinejad endiselt vanad bändid. Väga huvitav. See tähendab, et häid bände on, aga…

Hetkel on U.D.O. trummar teie enda poeg Sven Dirkschneider. Kuidas see juhtus?
See polnud ka päris planeeritud. Meie trummar Francesco Jovino oli 2014 just bändist lahkumas ja ma otsisin kedagi uut. Läksin ühel hetkel Berliinis Saxoni kontserdile, kus mu poeg asendas mõneks esinemiseks Saxoni trummarit. Olen Biff Byfordi ja teiste Saxoni meestega väga hea sõber ja kurtsin neile oma muret, et oleks trummarit vaja. Nad küsisid, et miks ma Sveni ei võta. Mulle tundus see imelik, kuigi ma tean, et ta hästi mängib, aga nad soovitasid mul temaga ikkagi rääkida. Pakkusin talle selle välja ja tal läks mulle vastuse andmisega kuu aega. Ta vastas lõpuks jaatavalt. Ümberringi olid inimesed mures, et kuidas nii, et isa ja poeg on ühes bändis ja ilmselt tal on teistest liikmetest privilegeeritum staatus. Ütlesin kindlalt, et tuuril on ta vaid U.D.O. trummar ja kui esineb isiklikumat laadi küsimusi või probleeme, siis paneme need lihtsalt kõrvale. Ta teeb head tööd ja kõik on nüüd olukorraga rahul. Ta kasvas sellise muusikaga ju üles.

Kas te hoiate endiselt ühendust Saksa vana kaardiväega.. Doroga või Scorpionsiga näiteks?
Jaa, nendega muidugi, aga näiteks ka Helloweeniga, kellega istusime just koos ja ajasime juttu ühel festivalil Hispaanias. Tean Saksamaal peaaegu kõiki ja suhtlen ka kõigiga. Ainus bänd Saksamaal, kellega ma ei räägi, on Accept.

Olete te kursis, mida nad tänapäeval teevad?
Kuulasin nende esimest taastulekuplaati (“Blood of the Nations”), aga mitte päris otsast lõpuni. Inimesed ei usu mind, aga täitsa tõsi, kui ma ütlen, et mind eriti ei huvita. Käisin nende kontserdil Hamburgis ja vaatasin Accepti laivis…

Ütlesite neile ka?
Ei. Ostsin pileti. Läksin sõbraga sisse ja kõik inimesed küsisid jahmunult, et mida ma seal teen. Ma vastasin, et tulin kontserdile. Oli huvitav näha, mis toimub, aga minu jaoks oli tehniline tase küll väga hea, aga täiesti emotsioonitu. See oli Wolf Hoffmanni ühemeheshow. Olen Herman Franki (Accepti kitarrist 1982-1984 ja 2009-2014) – toim.) väga hea sõber ja ta rääkis selliseid lugusid, mida ma siin korrata ei tahaks. Neid kuuldes mõtlesin, et just selline tunne mul jäigi.
Kontsert on umbes selline, et vaadatakse kella, mis ajaks peab kava lõpetatud olema. Tundsin Hamburgis ka, et midagi on puudu. Ja noh, kui ta (uus laulja Mark Tornillo – toim.) peab vanu laule esitama, siis on tal sellega ikka kuradima palju probleeme.
See kõik on minu jaoks aga nüüd juba ajalugu. Küll on aga mul valus vaadata, et Accept on tulevasel tuuril Sabatoni erikülaline. Misasja?

Ega see Sabaton muidugi mingi päris bänd ei ole tõesti.
Ma ei oska seda isegi kommenteerida, aga õnneks on see nende probleem, mitte minu oma. Ma ei tea, miks nad seda teevad. Või noh, ma võin aimata, aga las ta jääb.

Rääkige pisut ka U.D.O. “Navy Metal Night” projektist, kus U.D.O. andis kontserdi koos puhkpilliorkestriga.
Olen alati tahtnud teha midagi koos orkestriga. Stefan Kauffmanniga mõtlesime seda juba umbes 15 aastat tagasi. Loomulik esimene valik oleks muidugi olnud sümfooniaorkester koos viiulite ja muuga, aga see ei tundunud ikka üldse õige asi. Proovisime orkestreid nii Tshehhist kui Poolast, aga tundus, et nii saab ainult ballaade teha. Ei midagi erilist. Kui “Steelhammeri” plaati tegime, siis meie produtsent oli sõja- ja mereväeorkestri löökriistamängija. “Steelhammeri” miksimise ajal oli neil kontsert ühes kirikus ja läksime seda vaatama. Mängisid ainult vaskpillid, ei ühtki viiulit. Meie üllatuseks mängisid nad Michael Jacksonit, ABBAt ja sellist värki. Ühel hetkel tundsime, et peame seda ise ka proovima. Sõjaväeorkestriga koostööks tuleb aga saada nõusolek kaitseministeeriumist. Ajasime terve aasta pabereid, valitsuse luba ja muu. Nende reeglite kohaselt ei tohi orkester selle koostöö raames teenida sentigi raha ja luba tuleb saada päris kaitseministeeriumi ladvikust. Ei olnud kõige lihtsam. Töötasime seejärel arranzheeringutega, tegime kontserdi koos mereväeorkestriga ja tulemus oli paljudele üllatav. Ikka tuntavalt erinev kui Metallica või Scorpionsi samasuunalised katsetused. Esinesime korra ka Wackenis ja nad tahaks veel midagi teha, aga mul pole praegu üldse aega.

Kas U.D.O. võtab kogu aja?
Hetkel pigem Dirkschneideri tuuriga, kus me mängime ainult Accepti lugusid ja päris viimast korda. Mulle ei tundunud see kunagi olevat päris lõpuni hea idee, kui ausalt öelda. Oleme U.D.O.ga mänginud alati ka mingeid Accepti lugusid. Nüüdseks on meil aga välja juba 15 U.D.O. albumit ja tekkis küsimus, miks me neid vanu asju mängime. Accepti taastuleku järel kiputakse ka võrdlema, kes on parem. Algne mõte oli teha Dirkschneideri nime all kümme kontserti ja kogu lugu. Nüüd olen maailmaturneel, mis lõpeb järgmise aasta veebruaris. Nagu miski oleks plahvatanud: reaktsioon on olnud uskumatu. Väga hea, aga ilmselt mitte neile! Tegeleme selle tuuriga ja hakkame uut U.D.O. albumit lindistama järgmise aasta märtsis.

Kas nad on teile ka kirjutanud selles küsimuses?
Ei, meil pole mitte mingit kommunikatsiooni.

On teil mingit aimu, kui kaua tahate jätkata?
Ei.

Mingeid plaane pole?
Paljud küsivad, millal ma pensionile lähen. Mulle on kõige olulisem see, et ma naudin seda endiselt. Kui inimesed meid näha tahavad ja kontsertidele tulevad, siis me jätkame. Võib-olla veel kümme aastat, mu tervis on korras ja hääl samuti. Hevimuusikaga on see hea asi, et see on võimalik. Popstaari eluiga kipub jääma ikka üsna lühikeseks.

Mis on muusikuelu kõige parem osa?
Mulle meeldib endiselt tuuritada. Iga uus album on nagu uue lapse sünd. Me oleme alati ärevuses, kuidas plaat vastu võetakse, ja see on märk sellest, et oleme endiselt huvitatud, rutiini pole tekkinud. Kokkuvõttes ka millegi tegemine. Meie muusikat teatakse igal pool maailmas, see tähendab, et oleme selles vallas ikkagi midagi korda saatnud. Tore, kui meist kuulsamad bändid tulevad jutuga, et oleme neile olnud suureks inspiratsiooniks. Vanasti ei teinud ma sellest välja, nüüd aga küll. Samas olen ma alati olnud üsna vahetu, mitte mingi rokkstaar nagu Axl Rose või veel mõned, keda ma tean. Üks asja saladusi, kui nii võib öelda, on teadmine, kui hea on olla normaalne või tõeline. Mõned elavad nii, et isegi kui nad tuuril ei ole on nad ka kodus tuuril ja laval. Mina olen kodus, sulgen ukse ja olen täiesti teistsugune inimene.

Ütlesite enne, et on oluline end poliitiliselt väljendada. Mis te sellest arvate, et Saksamaa on Euroopa poliitikas taas mitmes mõttes kesksel kohal: põgenikud, Merkel, nüüd ka terrorirünnakud…
Terrorism on muidugi jube probleem. Mis aga põgenikke puudutab, siis ma mõistan neid, kes tulevad sõjakolletest, näiteks Süüriast. Neid tuleb aidata. Küll aga ei saa ma aru neist, kes tulevad vaesematest riikidest. Eks igaüks tahab endale paremat elu, aga lõpuni ei ole võimalik kõigile tööd pakkuda. Nüüd räägitakse rikastes riikides nagu Saksamaal vaeste riikide finantseerimise vajalikkusest. Et me peame neile näitama, kuidas tagada tervishoid ja nii edasi. Miks me sellest neile näiteks 30 aastat tagasi ei rääkinud? Nüüd, kui nad tulevad, peame ühtäkki reageerima.

Kus te ise tänapäeval elate?
Mina? Ma elan Ibizal, Hispaanias. Sel väikesel saarel on esindatud kõik usundid, igasugused rahvused segamini, ja kõik töötab. Mulle meeldib soe ilm ja mulle on see ideaalne koht elamiseks.