Järgnevalt tuleb juttu DND-st, nende viimasest plaadist „Tulede säras“, Inglismaast ja sealt tagasipöördumisest ning inglise bändist The Others, kus DND kitarrist Eddie siiani kaasa teeb. Kõige muu hulgas paljastatakse ideaalse lindistamise valem.
Intervjuu leidis aset 25. mail, mõned tunnid enne nende kontserti Von Krahli Teatri baaris, küsimustele vastasid kõik bändi liikimed: laulja ja kitarrist Andreas, bassimees Rob (Rainer), kitarrist Eddie (Erjo) ja trummar Raido.

Alan Proosa
DND neljast liikmest kolm (Andreas, Rob ja Eddie) elasid kümmekond aastat Inglismaal. Esimene täielikult eestikeelne DND plaat ilmus suhteliselt varsti peale Eestisse tagasipöördumist. On neil kahel faktil mingi seos? On need mõlemad äkki mingi meeleolumuutuse või tendentsi väljenduseks?
Andreas: Eelmise plaadi teine pool oli meil venekeelne, seal oli kaks eestikeelset lugu nii-öelda prooviks. Natuke teine tunne on ikka kirjutada eesti keeles. Kuna need meile endale väga meeldisid, siis põhimõtteliselt hakkasime kohe edasi kirjutama eesti keeles. Umbes kolmveerand neist lugudest olid meil Inglismaal juba olemas. Selles mõttes oli meeleolumuutus, et eks me mingi aasta aega juba mõtlesime niiviisi, et võibolla kunagi läheme… Lihtsalt me ei teadnud, et see hetk nii ruttu kätte tuleb.

Kui te tegite esimesi eestikeelseid lugusid, kas siis ei tiksunud Eestisse tagasi tulemise mõte?
Eddie: Pigem tahtsime teha eestikeelse plaadi… Et vaatame, kuidas välja kukub. Aga selle jaoks ei pea tagasi tulema.
Rob: Kui me oleksime praegu edasi Inglismaal, oleksime ikkagi selle eestikeelse plaadi ära teinud.
Andreas: Jajah.
Eddie: Tegelikult selle tagasi tulemisega on niimoodi, et võibolla kui me mõlemad (Andreas ja Eddie) poleks kooli sisse saanud, siis poleks siin praegu. Kui me mõlemad ülikooli sisse saime, siis oli selge, et jääme, et võiks kooli ära teha. UK-s ei jõuaks – rahaliselt. Noh, kõrgharidus… võiks olla. Niisama tagasi tulla… musta tööd olen ma teinud juba. Selline plaan oli, et vaataks… (naerab) käiks eluga kaasas, õpiks. Selline vanus ka, et viimane aeg juba. Kui seda kooli asja poleks olnud, mina ei usuks, et oleks tagasi tulnud praegu. Kool ikka mõjuv faktor, et tagasi tulla. Ja see ei ole see, et ma tulin tagasi sellpärast, et kõik perses on, vaid et…
Andreas: Et midagi teistmoodi teha vahelduseks.

Viimasel plaadil oli vähemalt kahes laulus ka otseselt juttu koju jõudmisest. Kas see ikka varjatult ei väljenda midagi?
Eddie: Plaan millalgi tagasi tulla oli meil anyway. Meil ei olnud kunagi plaani päriselt jääda, ükskõik kui hästi läheb.
Andreas: Nende lugude tekstid on tegelikult kaks-kolm aastat vanad. Sellega oli nii, et kui me käisime siin mängimas (ega me muidu eriti Eestisse ei sattunud)… Esimesed kuus aastat me peaaegu üldse Eestis ei käinud. Siis me hakkasime käima ja iga kord oli selline tunne, et kui lennujaama jõuad ja on pohmakas parajasti, siis enne on koduigatsus – enne kui hakkad ära lendama. Sealt võibolla need lood hakkasid tekkima tegelikult. Selles mõttes võib sul isegi õigus olla. Ma arvan, et see oli pikaajalisem protsess tegelikult. Mõnes mõttes oli Eestisse-tuleku igatsus…
Rob: Ma segan korra vahele. Sihuke asi tuli praegu meelde: Kui me Inglismaale ära läksime aastal 2000, siis esimesed kuus aastat… Ei, aastal 2001 tegime ühe kontserdi Eestis. Pärast seda viis aastat ei käinud mängimas Eestis kordagi. Siis Tiit (Tiit Laur ehk Taat) jälle kutsus meid mängima ja aastast 2006 oleme iga aasta teinud paar kontserti Eestis. Alati oli see värk, et tulime umbes nädalaks-kaheks Eestisse, ühe nädala olime ja selle ühe nädala lõpus, mis olime olnud, tuli selline tunne, et tahaks koju. Ühesõnaga oli pigem see tunne, et tahaks juba tagasi Londonisse, kui hakkan tagantjärgi mõtlema.
Andreas: Niipidi oli ka, jah.
Rob: Tore oli olla siin nädal aega ja mängida, aga nädala lõpuks oled sa siin nii palju tina pannud sõpradega ja midagi nagu ei teegi põhimõtteliselt. Päris elu oli Londonis see aeg.
Andreas: Siis me ikka mõtlesime niipidi, et kodu on seal. Esimesed korrad oli võõras käia ka. Pikka aega polnud käinud, mingi viis aastat vahet.
Rob: Sujuvalt kujunes see asi vastupidiseks.
Andreas: Ja-jah, ta läks kuidagi ringi, aga ei oskagi öelda, miks.
Eddie: Eks selle koduteemaga on mõlemat pidi. Praegu on ka nii, et kui lähed tagasi, siis paar esimest päeva tundub natuke naljakas seal, aga siis harjud ära ja siis tundub see jube kodune jälle. Mina olen täpselt üheksa aastat Londonis elanud. Pikem aeg, kui ma olen Tartus elanud – ma mõtlen täiskasvanu-elu. Mina läksin 21-selt minema. Tatikas, siis ei mõtle asjade peale. Täiskasvanu-elust enamus on seal olnud. Kodune koht, kui seal praegu käid. Tead kõiki kohti enam-vähem. Tead paremini kui Tallinna, Tallinn on nagu võõras linn.
Andreas: Meil Robiga on veel see järgmine harjumine, mis muidugi on kiiresti läinud, et ma algselt olin täiesti veendunud, et ma lähen tagasi Tartusse ja ei taha mingist Tallinnast mitte midagi kuulda ka, aga kuidagi on täiesti sujuvalt nii sattunud, et me Robiga elame Tallinnas. Kui me vanasti Tartus elasime, siis Tallinn oli selline, et kui satud paariks päevaks, oli jube ebamugav ja võõras koht.
Rob: Jah, et tahaks Tartusse tagasi. Aga eelmise aasta augustist peale oleme Tallinnas olnud ja jumala okei, naljakal kombe üldse nagu ei ole probleemi. Ideaalis nagu ikka mõtled, et tahaks tulevikus Tartus elada, aga praegu see kaheksa-üheksa kuud on jumala okei olnud. Ise ka imestan.

Kui tagasipöördumisest rääkida, siis rohkem juurte juurde tagasi tulek olekski Tartusse minek ja võibolla jälle tagasi metalit tegema, millest te alustasite? (nähes Eddie muiet) See käib teist neljast kahe, Robi ja Andrease kohta.
Rob: Kahtlen väga sügavalt. Muusika tegemine on väga loomulikku rada läinud. Esimene bänd, mida koos tegime, oli Skydancer. Sel ajal oli muusikas kõige olulisemal kohal meloodia. Oli küll teistsugune stiil, aga alati oli põhiline kitarrimeloodia, ilusad kitarrikäigud. Laulu asemel oli siis rögin muidugi. Hiljem hakkas muusikaline maitse veidi muutuma, aga kogu aeg on juhtivaks asjaks olnud meloodia, kas laulu meloodia või kidra meloodia või sündi meloodia või mis iganes. Kõik, mis me teinud oleme, on meloodilised asjad olnud.
Andreas: Kui Macbeth kokku tuli, see minu jaoks kõige esimene bänd, siis mind võeti sinna puhtalt sel põhjusel, et ma nägin välja, nagu võiksin olla bändis, aga teine, tähtsam põhjus oli see, et mul oli kodus basskitarr. Ma mängisin alguses bassi, onju. See, et kas ma selle bassi peal midagi teha oskasin või mitte, see ei olnud üleüldse oluline, see oli teisejärguline probleem.

Millal teie, Andreas ja Rob, esimest korda koos bändi tegite?
Rob: Esimene kontsert, mille me koos tegime, oli Anne Centrumis 4. jaanuaril 1993. Mul on plakat alles kodus kuskil.

Millal Eddie teie pundiga liitus?
Eddie: Ma ei tea, 2004 või 2005.
Rob: 2003 tuli meil esimene plaat välja, Dead Next Dooril… ja Eddie liitus… 2004 olid sa kindlasti vist bändis. Erki läks ära ja siis tuli Eddie. Nüüd olemegi sinuga üheksa aastat koos mänginud.

Saite Inglismaal kokku?
Rob: Ei, me tundsime varem. Erjo sai meilt inspiratsiooni, ta tuli ka varsti järgi. Ta läks Iirimaale alguses.
Eddie: Ma tegin mingit oma bändi ja siis ma lindistasin seda Annu (Andrease) juures ja siis me panime natuke kärakat.

See bänd oli Rosa Alchemica?
Andreas: See oli veel Lloyd.
Rob: Lloydist sai Rosa Alchemica peale koosseisuvahetust.

Kuidas Raido DND-ga liitus?
Rob: Me elasime veel Inglismaal, kui Raido liitus. Meie eelmine trummar Chris ütles, et ta läheb Ameerikasse tagasi, me teadsime juba ette.
Andreas: Meil oli Viljandis koos Kosmikutega kontsert ja siis ma sattusin õhtul ühe lokkis peaga jörmiga tina panema ja ta teatas, et tema ongi täpselt õige mees.
Raido: Siis läks tükk aega mööda, sa saatsid Inglismaalt mulle ühe põhja, et ma mängiks midagi peale. See lugu „Viimaks nad kustuvad“. Ma lindistasin ühe mikriga bändikas mingi asja peale, saatsin tagasi ja see sobis.
Rob: See lugu ongi nii lindistatud. Me ei olnud kordagi bändiga koos mänginud veel, Raido lindistas ühe mikriga oma trummid ära, meie mängisime ülejäänud asjad peale ja nüüd on see lugu plaadi peal.

Sulle jäi endale kõrva, et selline lahe bänd, mis sulle sobis?
Raido: Ma ei olnud enne eriti kuulnudki, siis vaatasin laivi, päris äge oli.
Rob: Mis, sa ei olnud kuulnud!? (Üldine naer) Fännasid ja käisid meil järel igal pool.
Raido: Ma tulin Kosmikute kontserdile, mitte DND.
Rob: Ühesõnaga american dream juhtus mehega. Jalutas korra kontserdilt läbi, et Kosmikuid vaadata ja enne kui arugi sai, oli juba ise maailma kõige paremas bändis. (Naer) Ainult filmis juhtub selliseid asju.

Praegu tundub siis, et enam ei lähe Londonisse tagasi?
Rob: Hetkel ei ole selliseid mõtteid peas, jah.
Andreas: Vaata, kunagi ei tea.
Eddie: Mina ei oska öelda. Sõltub palju sellest, kuidas kooliga läheb. Praegu on teine sess, siiamaani on kõik hästi. Imelik on kooli tulla üle pika aja. Samas on see, et kui millegipärast peaks The Others lambist kuulsaks saama mingi looga – ma räägin tuuridest, onju – siis loomulikult ma läheks ja teeks jälle, see on ju selge. Aga no see on nii hüpoteetiline. Iseasi, kui kool läbi saab, siis vaatab, mis seis on. Elus muutub palju. Äkki on Eestis mingi äge töö, äkki läheks sinna tagasi. Misiganes. Ei oska öelda.

Mis Inglismaal elamise kogemus andis?
Andreas: Põhikogemus on see, et Eestis on kindel, et hea küll, kui midagi on perses, ütleme siis otse, et kui raha pole või midagi, on vanemad või sõbrad, kuidagi saad hakkama, aga seal on rohkem niimoodi, et kõigil sõpradel on nii. Suur linn, elu on kiire. Piisab sellest, kui nädal või paar palka ei saa, on juba kellad. Selline iseseisvus… või hoopis teine tunne. Suurt tuge taustaks ei ole.
Eddie: Ei, mingit tuge ei ole, jah.
Andreas: Sa oled üksi oma väikse ringkonnaga…
Eddie: Summad on piisavalt suured ka, sa ei saa selle peale mõelda, et siin, Eestis, kui on jube häda, siis ema toetab… kuuüür vaja maksta või… Ema võib anda raha, see on kahe päeva pärast otsas. Sa harjud sellega ära, et ükskõik, mis pask on, sa pead sellega ise hakkama saama.

Saite kõva karastuse?
Andreas: Selles osas küll, jah.
Rob: Tagasi tulles on juuksed oluliselt hallimad kui enne. Ei, aga väga tore oli. Midagi negatiivset küll öelda ei ole. Hea aeg oli.
Eddie: Ma ei ütle, et ma kindlasti tagasi ei lähe. Aga samas ma tahan kindlasti elu lõpetada Eestis.
Andreas: Surema tahad siia tulla siis või?
Eddie: Jah, täpselt.
Rob: Odavamad hauaplatsid.
Eddie: Põhimõtteliselt jah. Ma ei viitsiks olla 50-60-aastaselt Londonis ja seal kügeleda, sama hästi võiks Eestis kügeleda.
Rob: Vaata, kui hästi elavad 50-60-aastased Londonis, igal hommikul lähevad pubisse…
Eddie: Samahästi on Tartus kuidagi õdusam seda teha (naerab).
Rob: Eestis ei käigi nii vanad inimesed pubis.
Andreas: Siis saavad käima.

Nii vanad inimesed Zavoodi akna taha ei lähe.
Rob: Jah, liputama. (Naer)

Kas ma panen selle sisse?
Rob: Jah, trikke on tehtud küll.

Rob, ma hiljaaegu sain aru, et sa ei joo õlut. Kuidas sa Inglismaal kõik need aastad õlut joomata hakkama said?
Rob: Ei saa öelda, et ma ei joo… Ma ikka joon õlut…
Eddie: Kuule, kas ta naine oli juures? (Naerab)
Rob: Ma pigem joon teisi asju, ma väga suur õllesõber ei ole.
Eddie: Sa üldse ei ole väga suur napsisõber ka.
Rob: No ma ei jõua seda õlut liitrite kaupa sisse ahmida endale. Väsitav tegevus. Samas mulle Guinness väga meeldib, aeg-ajalt mõned pudelid Guinnessi teha.
Andreas: Kõikidele muude jookide vahele väike Guinness.

Andreas, sa oled öelnud, et lugu „Punane on päike“ on inspireeritud ühest ruumist Londonis, kuhu ainult õhtune päike sisse paistis. Oli see nii depressiivne?
Andreas: See oli kontor, kus ma töötasin. Tagaruumis oli arvuti ja asjad, millega ma lindistasin. Sellega oli nii, et kui ma päeval tiksusin oma tööaja ära, siis ma kooserdasin sinna taharuumi. Tavaline oli see, et mina istusin seal, mõned õlled ees, siis lindistasin midagi ja kõrval istus üks Eesti tüüp, kes suitsetas. Lihtsalt oligi selline hämar tünker, kuhu eriti päike ei paistnud, kumbki meist eriti midagi ei öelnud, võibolla paar sõna ainult. Mina lindistan, see mees istub mõtliku näoga aknal ja pahvib. Nii me selle venekeelse plaadi tegime ja loo „Punane on päike“, mis kohe sinna järgi tuli.

Nii et nägid masendavat dickensilikku Inglismaad ka?
Andreas: Noo, jah, see masendus võibolla ei olnud ka… Ma ei tea, see olemine seal kontoris oli kuidagi rusuv…
Rob: Ma ei saa aru, kuidas Andreas sai seal kontoris nii palju aastaid järjest töötada, ma töötasin samas firmas, aga ma vältisin seda kontorit täiega. Kui parajasti mingit tööülesannet ei olnud, ma kunagi mitte minutitki ei veetnud seal kontoris. Vägisi ajasin ennast kohale sinna, et mingi tööülesanne kätte saada. Kui lindistamas käisime, siis kähku tegin oma asjad ära ja minema.
Andreas: Aga näed, kus sai inspiratsiooni plaadi jaoks.
Eddie: Minu jaoks oli see suhteliselt positiivne koht.
Rob: Sitast läbi imbunud vaip, mingit remonti oli seal sada aastat tagasi viimati tehtud. Siukene rõskus ja niiksus, kui sisse lähed, tunned kohe, et kohe hakkab tervis käest minema.
Andreas: See oli nii, et seal oli eesruum, tagaruum ja all oli veel üks väike ruum ja ülemus, see omanik, kes seal oli, ta mingi paar korda nädalas käis seal ise ja tavaliselt kella viieks oli ta ise läinud. Selle tulemusena elasid seal igast eestlased, kes Londonisse tulid ja kellel polnud elupaika. Vahepeal oli rekord vist, et all elas kolm tüüpi, siis tagaruumis elas üks vend ja eesruumis oli vahepeal niimoodi, et laua all magas kaks venda ja ukse ees magas veel kaks tüüpi. Nii et kui hommikul tuled, pead üle astuma. Aga siis see kuradi omanik pani oma tütre elama sinna vahepeal ja siis oli sellega kellad. Aga õnneks too ei pidanud seal üle kahe nädala vastu ja siis oli jälle hea rahulik.
Rob: Stuudio, varjupaik ja ehitus-koristusfirma.
Andreas: Rekordimees, üks Eesti härrasmees elas seal vist mingi paar-kolm aastat ära.

Ma olen ise ka suur Inglismaa fänn, aga seda ma pean ütlema, et rõskust ja niiskust on seal igal pool korterites.
Andreas: Muuseas, sellega on üks asi, mida me oleme ise avastanud ja oleme mõelnud, et ega täpselt ei tea… ega uurimust ei ole teinud, aga… Ühesõnaga niimoodi, et näiteks kolm õlut Eestis võtta ja kolm õlut Londonis kõrtsis võtta… iga eestlane, kes seal käib, ütleb, et kolme õllega seal võid sa olla kenasti kreenis. Siin kolm-neli õlut teleka ees, võibolla väike surin, aga seal jubedalt alkohol mõjub rohkem inimesele. Kui sa korra oled seal, siis ei saa aru midagi, aga kui oled juba pool aastat elanud, siis iga viimane tüüp, kes sinna on tulnud, räägib täpselt seda sama lugu. Ma arvan, et see võib kuidagi selle rõskuse ja niiskusega seoses, et ainevahetus või midagi on teistmoodi. Ja seal on õlled sama kanged või lahjemad isegi. Neil ei ole nii nii kanged õlled, siider on kange.

Aga nüüd olete Eestis siis harjunud, enam üle tee minnes valele poole ei vaata?
Andreas: Ma vaatan mõlemale poole. Juhi kohale olen ise küll ja küll istunud, ise tähtsa näoga.

Meil oli juttu ühest loost – „Punane on päike“, kas teised viimase albumi lood on ka mõjutatud mingitest konkreetsetest eluseikadest või tulevad need lihtsalt meeleolust?
Andreas: Nad on ikka enamasti poolkonkreetsed, selline tšuktši moodi kirjutamine – et mida näed, sellest räägid. Muidugi on palju ka nii, et võtad kidra kätte ja on mingi meeleolu või tunne ja siis sa paned selle sõnadesse. Tavaliselt mingi asi, mida sa öelda tahad, on sees, samas palju on meeleolust. Ma enamasti kirjutan põhiosa loost hästi kiiresti ja siis on juurde tulevad asjad. A ikka suuresti on hetkeseisund või selle kirjeldus või midagi sellist.

Bänd on siis kõige rohkem sinu nägu?
Andreas: Tekstiliselt küll, ma arvan. Ega vist ei ole kellegi teise nägu niipalju. Erjo mõnikord kirjutab mõned read, aga teised ei ole tekste kirjutanud.
Eddie: Andreas on põhiline lookirjutaja, meie sealt kõrvalt anname ka midagi juurde. No me kõik anname, aga ilma sinu põhjata ei oleks neid lugusid ühtegi. Käike ja asju tuleb, aga need tulevad ikka sinu loo peale.
Rob: Andreas tuleb mingi hea looga lagedale, siis ta lindistab demo, millele ta kodus on isegi basskitarri peale mänginud näiteks ja ma kuulan seda ja kui mulle meeldib, mis seal on, siis mul ei ole vajadust seda muutma hakata. Kui mingi asi sobib, siis see sobib. Kui ei sobi, siis ma mängin midagi sellist, mis sobib.
Andreas: Robi on meil bändi indikaator. Selles mõttes, et kui sa saadad Robile loo, siis saad kohe otse teada, mitte nagu et ’päris hea’, siis on kaks varianti – et kas ’sitt’ või ’tase’.
Rob: Sita varianti on palju harvem…
Andreas: Aga noh, on olnud. Aga sellega on alati see olnud, et kui algul mõtledki, et perse, mida nagu, aga tegelikult on olnud tõepõhi all, et on suvalisem asi olnud. Robi on meil nagu test-masin.

Sellel plaadil on veel üks asi teistmoodi kui varem – see on tulnud oma leibeli alt välja. Kuidas see juhtus?
Andreas: See teine, Prison Records, mis oli, see on tegelikult ühe sõbra, endise manageri label, kes tegi selle meie jaoks ja kuna ta ise nüüd ei taha… ta oli vist hästi kaua aega tegelenud publishing-diilidega bändidele Inglismaal… ja siis nüüd on ta vanem mees ja ei tahtnud enam tegelda selle asjaga. Ja tal see label, Prison Records jäi nii-öelda riiulile. Mul oli temaga kunagi diil, me leppisime kokku, et kui kunagi jälle plaati laseme, et siis selle alt on hea mugav. Ta oli põhimõtteliselt ka nagu meie label, aga mitte enda oma, jah.
Rob: Ma tahaksin siin jutus ära mainida ja selle võiks ka kirja panna, et see plaat tuli küll nagu paberite järgi oma label’i all välja, Gramophone Tree Records, aga tegelikult tuleb ikka müts maha võtta ja sügav kummardus teha Kömmarile, kellele me lasime uut plaadimaterjali, kui see valmis oli ja talle väga meeldis see ja ta kohe ise pakkus, pani õla alla sellele ja tema tegelikult andis selle välja. Väga-väga palju abi oli temast.

Kus te plaadi materjali lindistasite?
Rob: Trummid on tehtud Viljandis. Pooled lood on lindistatud Londonis, osad on Tartus, osad Tallinnas…
Andreas: Kidraosad läbisegi. Mingid asjad on seal kontoris lindistatud, mingid on (Tartu) laululaval, kuna Silver, kes on seal laululaval, kes seal Forwardsi stuudiot peab, aitas meid vahepeal, lasi seal lindistada… siis trummid me lindistasime Viljandis, jah… ühe mikrofoniga… eelmine suvi Raidoga kahekesi tegime neid seal… he-he…ja igasuguseid muid asju… Ja Erjo tegi vahepeal, kodust saatis mulle kidrasid… Aga nüüd järgmine kord olekski idee bändiga ühekorraga koos lindistada. Aga no eks näis, kunagi ei tea, kuidas see läheb.
Rob: Et vähemalt trumme niimoodi lindistada, et bänd oleks saateks, et oleks õige mats.

Plaadil on kirjas, et miksisid Andreas ja Elmu Värk, kuidas see käis?
Rob: Meil oli plaadimaterjal valmis. Mõtlesime, et prooviks, läheks plaadimaterjaliga Linnahalli stuudiosse, laseks läbi analoogpuldi. Siis läksime sinna, käisime kolm nädalat õhtuti järjest tegemas ja siis Elmu tegi mingid versioonid, pärast kuulasime, valisime paremad miksid välja. Plaadi peal on üle poole Elmu miksid ja üks kolmandik võibolla on puhtalt Andrease miksid. Osad lood tõmbas Elmu väga hästi käima, andis selle juurde, mis oli vaja. Osades lugudes meeldisid Andrease miksid rohkem. Enamus lugusid on nii, et Elmu käis üle Andrease lood, pärast mõnes loos, kui Elmu oli üle käinud, käis veel omakorda Andreas üle. Selline segapudru tuli.

On uhke tunne ka, et tegite plaati Linnahallis, kus kunagi on üks teie suuri lemmikuid Kino esinenud?
Rob: Sellele pole nagu mõelnudki. Lihtsalt et Linnahalli saund… et nendel bändidel, mis meile endale väga meeldivad ja seal lindistatud on, kõlab väga hästi. Uus kogemus jälle.
Eddie: Meil oli see probleem ka, et me ei saanud lindistada seal, kui oleksime seal lindistanud, oleks see miksimine ka lihtsam olnud. Kui sul endal on juba konkreetne idee, kuidas see peaks kõlama ja siis ta kõlab ikka väga teistmoodi…
Rob: Paar lugu Andreas laulis üle Linnahalli stuudios, pille ei mänginud ühtegi üle.
Andreas: Selles mõttes oleks palju lihtsam olnud, jah, kui oleks teinud kogu plaadi kohe… Aga vot sellega oligi nii, et kuna me olime nende lugudega juba nii kaua elanud, selle saundiga, millega me kogu aeg ise kodus kuulanud olime, selle saundiga olime juba nii ära harjunud, et jube raske oleks olnud uuesti teha plaat, mis on täiesti teise kõlaga sellest, mille sa oled juba omaks võtnud. Mõtlesime, et ei hakka jebima uuesti, ei hakka otsast peale tegema. Et selle võtame järgmise plaadiga käsile. Kas siis Linnahallis või ükskõik, kus mujal, ei tea. Et saaks korraga päriselt bänd stuudiosse.
Eddie: Tartus võib ju ka teha.
Andreas: Ükskõik jah, kus. See ei olegi nii oluline. Ilmselt lõppeb see sellega, et Viljandis läheb üks mikrofon lahti ja… heh-he-hee… neli potti konjakit kõrvale.
Rob: Selle asemel, et trumme lindistada viie-kuue mikrofoniga, üks mikrofon ja neli pudelit konjakit. (Algab heakskiitev jõmin, mille peale Rob täpsustab) Edu valem – üks mikrofon ja viis konjakit. See tuleb ära märkida, kirja panna.
Andreas: Kusjuures sellega oligi nii, et mingeid lugusid hakkasime varahommikul lindistama, mingeid trumme… Ei tule, mitte midagi. Jooksime poodi, tõime ühe kure või mis meil seal oli…
Raido: Ibis.
Andreas: Jah, Ibist. Siis tulid kohe õiged take’id, jah.

Ma tean, et Rob on suur vinüülplaatide koguja ja fänn, kas on plaanis seda plaati ka vinüülina välja anda?
Rob: See plaan oli ka juba eelmise plaadiga, aga senimaani pole see veel ilmunud. Aga uue plaadi lugude valik saigi CD-l niimoodi paika pandud, et olekski nagu A ja B pool, nagu ta vinüülile sobiks. Et mõlema poole lõpus on sihuke rahulikum lugu. Kindlasti tahaks, jubedalt tahaks. Plaanis on. Ei tea, kuna. Loodetavasti õnnestub. Kujundus sai ka selle pilguga tehtud, et sobiks…
Andreas: Isegi master sai niimoodi tehtud, meil on analoogmaster, see on selle sama ideega, et ta vinüülile sobiks.
Rob: Eeltöö on tehtud, oleks vaid rahasüsti vaja, siis laseks vinüüli kah välja.
Andreas: Laseme vinüüli selleks välja selleks, et Robi saab seda kodus imetleda, heh-heh…

Rob, sa kunagi ütlesid, et pigem üldse ei osta CD-sid. Et sa ostad CD-sid ainult nendest asjadest, mida ainult sel kujul saabki kätte.
Rob: Ma olen ostnud CD-sid küll, mul on CD-sid liiga palju kodus ja nad võtavad ruumi vaikselt. Ja kodus nagu ei kuula neid… Kui ikka aega on, siis paned vinüüli käima ja kui ei ole aega, kui lihtsalt tahad midagi kuulata, siis kõik CD-d on koduarvutis ära ripitud nagunii. Siis lihtsam on arvutist käima panna. Et laiskuse mõttes ei viitsi. Ma jah, nii väga ei osta praegu CD-sid.

Kui suur su kogu umbes on? Kui julged öelda.
Rob: Mina ei tea… Üle kahe tuhande vinüüli on vist ja CD-sid mingi poolteist tuhat vist…

Suurem osa on siis vanem muusika?
Rob: Äärest ääreni, kõike on. Enamasti ikka, mis meeldib. Aeg-ajalt tuleb siin mingi reha teha, mingeid asju, mida üldse ei kuula, ei ole mõtet hoida oma riiulis. Saab plaaditurule jälle kaasa võtta midagi. Vahetada või müüa.

Mis sa sellest väitest arvad, et tänapäeval punnitatakse plaadid mõttetult pikaks? Et vanasti, kui nad esimese asjana vinüüli formaadis välja anti, olidki nad pool tundi või maksimaalselt kolmveerand tundi pikad.
Rob: 35-40 mintsa umbes, jah. Ma olen selle poolt, et plaat ei tohiks olla pikem kui 45 mintsa. See plaat ka peaks olema 41 mintsa või 42. Oligi nii, et 13 lugu said plaadile ja siis, kui kõik oli juba ära tehtud, plaadikujundus oli ka valmis, siis me Andreasega jäime mõtlema, et äkki peaks võibolla kaks-kolm lugu ära jätma plaadi pealt. Mõtlesime-mõtlesime-mõtlesime ja ei osanud midagi välja jätta sealt. Kuna lood olid juba ära lindistatud ja on, nagu nad on. On juba märk maha pandud ja muidu nad lähevad lihtsalt kaduma, ei jõuagi kuhugi, sest tagantjärgi me ei pane kunagi lugusid kuhugi enam. Sellist asja ei ole, et — ohoh, jätame järgmise plaadi jaoks, seda ei juhtu mitte kunagi. Teine asi on see, millega me kõik nõus olime, et vahet ei ole, kas võtad plaadi pealt kaks lugu vähemaks või ei võta. Kellele meeldib, see kuulab hea meelega plaadi lõpuni, kellele ei meeldi nagunii, selle jaoks ei ole vahet, kas seal on 11 lugu või 13 või 14. Kui vinüüli juurde tagasi tulla, siis olen nõus. Mulle ei meeldi duubelplaadid väga. Kuulamise mõttes juba – pead neli korda poolt vahetama. Pigem et on A-pool ja B-pool ja väga hea.

Andrease kohta ma sain hiljuti teada, et sa oled kitarride koguja. Kui palju sul neid on? Mis sul neist kõige armsamad on?
Andreas: Kõik on armsad. Ei, mul ei ole palju. Praegu on mingi 12 vist kokku. Inglismaal läks mul vahepeal päris suureks see arv, aga siis ma mingil hetkel lükkasin neid maha järjest. Mulle meeldivad vanad, need kõlakastiga idabloki pillid, Yolanad siis eriti. Neid on mul kõige rohkem. Nendel käin ma ka silma peal hoidmas ostu-müügi osas Rada7-s näiteks. Et äkki kuskil on… Aga neid on nii väheks jäänud, jube raske on saada. Ega meil vist rohkem erilisi kollektsionääre pole bändis.
Raido: Ma ka natuke plaate kogun.Vinüüle. Mingi paarsada võibolla… ma ei tea, kui palju neid on.
Rob: Mingi päev tulen külla ja valin paremad palad välja.
Andreas: Robi teeb reha sulle, hehe.

Eddie mängib veel ühes teises bändis – The Others. Kas kellelegi veel on mõni kõrvaprojekt?
Rob: Projekte on olnud.
Raido: Ma käin kõrtsis raha teenimas.
Andreas: Raido teine nimi ongi kõrvalprojekt, he-he.
Raido: Millegagi on vaja leiba ka teenida.

Räägiks siis ka The Othersist. Tegemist pole mingi suvalise pundiga, vaid bändiga, keda Inglismaal on nii kiidetud kui sõimatud ja kellele New Music Express andis John Peeli nimelise auhinna (The John Peel Innovation Award). Kuidas sa sinna sattusid, kas kohe algusest peale?
Eddie: Ei-ei. Suvel saab kaks aastat vist. Ma olin ise bändi fänn. Nende laulja, Dominic Masters, on siuke tüüp, kes hästi palju suhtleb fännidega. Ta on seda kogu aeg teinud ja ta oli hästi tuntud sellega. Kuulsuse tipul oli tal 3000 fännitelefoni telefonis, kes talle helistasid ja kellega ta suhtles ka. Ta võttis vastu ja saatis sõnumeid ka kõikidele inimestele personaalselt. Kõik võisid talle külla tulla, pidu panna, juua temaga koos ja ta oli kõigi vastu normaalne. Ja kui ta kukkus ära sealt, siis jäi järgi suhteliselt vähe neid. Siiski palju rohkem kui meil sõpru. Tal oli päris korralik pettumus inimestes.

Mis mõttes kukkus ära?
Eddie: Noh, et paljud need,kes olid tal suured sõbrad siis, kui tal hästi läks, siis, kui ta oli töötu abirahaga, enam ei viitsinud talle helistada. Siis ei olnud nagu põhjust enam, ei olnud midagi saada talt. Tal on kodus kastide kaupa bändide demosid, mis on talle toodud. Kui tal läks hästi, tal olid lepingud ja asjad – et äkki ta aitab. Kui ma aitasin tal eelmine aasta kolida, siis ta sorteeris neid – korralik kuhi! – et mida siit alles hoida, jumala hull, noh… Ta ei jõudnud päris kõike alles hoida, aga enamuse hoidis alles. Ütles, et see noorte inimeste unistus, et okei, tema ei saanud midagi neile teha, hulk oli kohutav, aga seda ära visata oli julm tema jaoks. Sihuke hästi südamlik inimene. Mina sain temaga tuttavaks siis, kui ta oli suhteliselt kuulus veel sel hetkel. Ta oli vist kuu aega tagasi NME esikaanel ja siis… sain MySpace’i kaudu tuttavaks. Siis ma läksin temaga koos tina panema. Ja siis ma vaatasin, et äge tüüp ja siis me panimegi järgmised 4—5 aastat pidevalt koos janu. Mina tegin oma bände ja tema tegi oma bände ja sellega oli hästi kõik. Siis tema bänd soikus vahepeal ja nad võtsid ühe uue tüübi juurde. Ja siis neil oli konsa bukitud ja kaks kuud enne see tüüp läks tülli ülejäänud bändiga, saatis kõik nahhui, ütles, et te ei oska keegi pilli mängida, laulja ei oska laulda enam, blablablaa onju, siuke mõttetu vend tegelikult. Ja siis läks minema bändist. Siis nad kutsusid mind mängima. Ma olin varem käinud niisama jämmimas nendega. Siis ma läksin mängima. Esimeses proovis kirjutasin uue loo kohe.

Sa oled praegugi The Othersis?
Eddie: Jah. Ma lendan edasi-tagasi. Vahepeal saime uue albumi enam-vähem linti. Suveks on meil Glastonbury festival ja ilmselt tuleb Londoni konsa ka.

Glastonbury festival on vist üpris kõva sõna?
Eddie: Jah. See on hästi äge, et ilma plaadifirmata laulja suutis selle meile välja ajada. Ta on väga segane inimene telefoni otsas ja inimestega suheldes tõsiselt tugev. Ta on hästi südamlik, meeldiv inimene, meeldiv suhelda, aga hullu ajuga vend ka, jagab muusikat ja äri ja kõike.
Andreas: Kõige meeldivam on suhelda Jimmy Laagriga (Jimmy Lager – The Othersi kitarrist), kellel on juba üks lager või kaks sees.
Eddie: Kogu see bänd on parajad karakterid. Uus trummar on kah hull elajas, Foo Fightersi trummarit meenutab. Laamendab ja… Hästi meeldiv inimene ka.

The Others on esinenud ka ebatraditsioonilistes kohtades, metroos näiteks…
Eddie: Guerilla konsade ja fännidega isikliku suhtlemise eest Dominic selle auhinna saigi. Ta suutis omale teha siukse fännbaasi puhtalt isikliku suhtlemisega. Kui ta kutsub oma sõbrad konsale, siis sealt tulebki 500-1000 inimest kohale. Et 200 inimest metroosse konsale kohale saada, see on päris raske sooritus. Tänavatel oli ka, Abbey Roadil oli hull mäsu, seal oli inimesi kõvasti, sa ei saanud seal märkamata jätta, et selline asi toimub.

Mis bände ise kuulate praegu või mida olete avastanud viimasel ajal?
Rob: Midagi väga head uut ei olegi avastanud. Viimasel ajal on niimoodi, et töö juures kuulan raadiot taustaks internetist, mingeid imelikke raadiojaamu. Viimased kaks nädalat olen kuulanud mingit 60ndate , only 60s raadiojaamu. Jumala hea vaheldus.
Andreas: Ma eile viimasena kuulasin vist Jay Reatardi. Hea oli.
Rob: Üks asi tuli meelde. Praegu valetasin. Viimased kaks päeva olen kuulanud päris palju U-Piterit, kelle kontserdil me kõik koos käisime. Mina sellest bändist ei teadnud midagi enne. Ma teadsin niipalju, et seal Kino kidramees mängib kitarri. Läksime kontserdile lootuses, et äkki tuleb kaks-kolm Kino lugu, et saaks näha, kuidas vana ise enda lugusid mängib, Kinod niikuinii pole enam võimalik näha. Kontsert oli nii lummav lihtsalt, et bänd hakkas väga meeldima. Ma kuulan seda viimasel ajal youtube’ist päris palju, palju erinevaid olen lugusid avastanud… Tahaks lähemalt tutvuda nendega.
Andreas (Raidole): Lööd ka mehesõna sisse?
Raido: Ma kuulan vanakooli rocki. Ulbin tänapäeval hämarusse jäänud bändide ja elektrilise bluesi lainetel.
Eddie: Mul kaks bändi ongi viimasel ajal, üks on Tame Impala, mis on päris äge. Ma hull fänn ei ole, aga päris hästi tehtud, mulle meeldib. Teine on The Savages. Mulle see hästi meeldib, see on täpselt nagu naised teeks Dead Kennedyst. Nad ei laula poliitikast, aga hull power on taga. Ta on hull alternatiivne, väga palju ei jõua kuulata, aga neli naist teevad niimoodi musa nagu mehed väga ei tee.
Rob: Aa, üks asi, mida võiks ära mainida, et näiteks siuke Eesti bänd, mille nime me kõik teadsime, Giuseppe Perverdi Big Band, aga loominguga polnud tuttavad…
(Kõik neli hakkavad õhinal ja üheaegselt Giuseppe Perverdi Big Bandi kiitma. Räägitakse sellest, kuidas nad äsja seda autos kuulasid.)
Andreas: Täiesti õige asi oli.
Rob: Need lood, mis me jõudsime ära kuulata, olid väga vaimukad ja jäid kohe meelde.
Raido (kähistab laulda): Naised, naised, mis siin haiseb…
Rob: Tundus nagu sihuke Psychoterrori rida…
Eddie: Ja lindistus kõlas ka väga hästi…. A muidu on suht siuke auk jah, ei leiagi nagu musa… Ma ise kuulan ka BBC 6-st näiteks….
Rob: Need uued bändid, millest pasundatakse, on siuke sitt, et õudne. UK-st tuleb ikka nii halba muusikat järjest.

Te vist ei vaidle vastu, kui öelda, et DND on mõjutatud Kinost ja Metro Luminalist.
Andreas: Nojah. Ainult Kinod ma vahepeal kuulasingi. Kino puhul muusika ja tekst moodustavad meeldiva terviku minu jaoks. Ma arvan, et meie muusika on sellest bändist võibolla – kas otseselt heliliselt või idee poolest – väga mõjutatud.

Ja Kino sa avastasid hoopis Inglismaal?
Andreas: Jah, see oli juba väga-väga ammu. Ma käisin kunagi ülikooli ajal seal suvel farmis tööl ja mingite ukrainlastega elasin koos. Nad andsid mulle kasseti, ühel pool oli Krematori, teisel pool Kino, mingi bänd. Mina eriti ei jaksanud kuulata, et selline suvaline. Siis tõin Eestisse ja siin üks sõber ütles, et see Krematori, mida sa lasid, oli okei, aga teiselt poolelt avastasin hoopis, et mingi teine bänd on hull tase. Ma vaatasin ise ka, et kui inimesele meeldis, et kuulan igaks juhuks üle. Siis tekkiski sügavam huvi, mis muusikaga idanaabrid tegelevad ja selgus, et neil on väga häid bände.

Nii et see kassett on mõjutanud kogu DND muusikat?
Andreas: Jah, on küll.
Eddie: Mina kuulasin ka juba ülikooli ajal Kinod. Mul oli see sinise ja kollasega kassett… (Hakkab naerma) Ma ei tea, mis see oli…Mul tuli meelde, et meil kolmel (Eddiel, Andreasel ja Robil) on üks mõjutaja kreeka bänd Trypes… Hästi palju ägedaid lugusid, kuigi ühestki sõnast aru ei saa. Nagu Luminali hingusega. Ma mäletan, kui me lindistasime ühe kreeklasega ja siis me lasime talle Luminali, siis ta ütles at-at-at-at at, ma lasen teile seda. Ja siis me kuulasime, et hmm… jaa… Täitsa tore. Teda on mõnus kuulata, sa ei tea, millest ta laulab, aga tundub, et ta laulab päris sügavatest asjadest. Selge, et ta mingit jura ei aja.
Andreas: Vägev jah. Seda Alexit oleme, kui mingi istumine on, küll ja küll tüüdanud, et tõlgi seda ja seda lugu, aga ei mäleta küll midagi (naerab).

Täna õhtul esinete koos kahe Anathema liikmega. Kas see on ka teie jaoks erilise kaaluga bänd?
Rob: Tead, naljakal kombel on niimoodi, et Anathema esimene plaat mõjutas jõhkralt, see oli minu lemmikplaat ja teise kidramehe lemmikplaat… Kui see ilmus…
Andreas: Ta oli üks nendest võibolla siis üks kolmest põhi bändist, mida me kuulasime. Nagu üks põhisammastest.
Rob: Väga veider, et nüüd, 20 aastat hiljem jagame nendega täna siin lava. Samas bändi viimaste plaatide loominguga pole absoluutselt kursis. Nende muusikastiil on samamoodi äärest ääreni liikunud. Täiesti teine asi mis ta vanasti oli.
Andreas: Selles mõttes natuke sarnane bänd, et nemad alustasid ju ka korinaga. Me ikka Londonis käisime nende kontserdil…
Rob: Põhimõtteliselt sama kaua tegutsenud kui meie.
Eddie: Ma ei tea ühtegi Anathema lugu.
Raido: Mul üks plaat on, aga ma ei mäleta, mis see on… Ma ei ole eriti kuulanud.
Rob: Ma võtsin esimese albumi kaasa ka, lasen härral nime peale kirjutada.

Osade jaoks teist on see siis ikka eriline võimalus?
Rob: Ma ei tea. Me oleme siin selleks, et meie hea sõber Tiit tähistab siin oma sünnipäeva. Tema kutsus meid mängima ja samamoodi kutsus ta Anathema liikmed. Tore, et selline üritus toimub.
Andreas: Selles mõttes on tore olla tagantjärgi Anathemaga samal üritusel.

Tiit on vist ka üks mees, kes on aastate jooksul teid palju aidanud?
Rob: Jaa, väga. Kui Tiitu ei oleks, siis ma ei oleks kindel, millal me oleks oma esimese kontserdi Eestis teinud.
Eddie: Kas me üldse oleks tulnud?
Andreas: Sealt võib edasi arendada, kas meil üldse oleks siis eestikeelne plaat.
Eddie: Ma kujutan ette, et kui seda venekeelset oleks tegema hakanud, oleks vaikselt valgunud selle peale.

Millised kontserdid teile meeldivad, kas sellised, kus publik vaikselt kuulab või sellised, kus rahvas möllab?
Rob: Sellised kontserdid, kus rahvas kohal käib.
Raido: Vahepealsed.
Andreas: Ei, mulle meeldib ikka, kui on vanad rokenrollimehed. He-he, minule isiklikult meeldib, kus…
Rob: …midagi juhtub ikka.

On teil veel midagi hinge peal?
Raido: Järgmine plaat tuleb parem.
Rob: Ära ole nii kindel.
Andreas: Mõned lood on olemas.
Rob: Selles mõttes, et me ühe plaadiga saime just ühele poole. Andreasel on lugusid muidugi varrukast võtta, nagu alati. Neist demosid pole veel tehtud.
Raido: Ühe venekeelse plaadi kirjutame kah vahelduseks Venemaal.
Rob: Siis tuleb kreekakeelne otsa.
Eddie: Teen ka vahepeal paar sooloplaati kiiresti. (Paus. Purskab naerma.)
Rob: Nagu ikka, kõik bändid ajavad sama juttu, aga hetkel võin küll kõigi nimel rääkida, et see viimane plaat on meie jaoks kõige parem asi, mis me oleme teinud.

Aitäh intervjuu ja väga hea plaadi eest!