Olen mitu aasta plaaninud külastada Krakovis toimuvat nädalaajalist eksperimentaalmuusika festivali Unsound, kuid iga kord on sügisene reis kuhugi toppama jäänud. Ka seekordse festivali pääsmed müüdi läbi kümne minutiga, enne veel, kui üldse mõni esineja oleks välja kuulutatud. Õnneks seal üleval keegi jälgib minu muresid ja nii sain läbi tõrkuva Poola Ticketpro festivalipassid siiski kätte ja piletivõlur Triin (nimi muudetud – toim.) leidis paar lennupiletit.
Igal aastal on festivalil mingisugune agenda, seekord "surprise". See tähendas, et ligi kolmandik artiste jäi välja kuulutamata ja need selgusid (või ei selgunud) hetkel, kui nad lavale astusid. Julge samm, mis töötas ja hoidis kontserdiõhtud väga põnevad – kes järgmiseks? Üllatused olid põhiliselt positiivsed.
Enne, kui asun nädalakava tutvustama, märgiks ära mõned üldised tähelepanekud. Poola on mõnusalt soodne rahakotile, söödud saab 4-5 euroga, õlu baaris teinekord ainult 2 eurot. Festivalipublik tundub väga motiveeritud, alati ollakse kohal tükk aega enne esinejat, kontserdi ajal ei toimu sahmerdamist nagu näiteks õlletopsidega publiku seas ringi rändamine ja mobiilidega pildistajaid ei märkagi väga. Seepärast oli ka endal tegelikult ülipiinlik need mõned klõpsud teha – tulid kiiruga, kadreerimata, suvalistest kohtadest, kus kuulama jäin, aga kõik nende kirjamärkide huvides siin. Mitmed festivali üritused olid märgitud väljamüüduiks, kuid kordagi ei tekkinud tunnet, et oleks kitsas või kuskil oleks inimesed ees.
Ainukese suurema miinusena tooks ära värskendusjookide valiku, õlu näiteks on ikka suhteliselt kehv ja lisaks mingi komme sinna siirupit sisse panna.

Esmaspäev

Jõudsime ilusasse sügisesse ja lumisesse Krakovisse. Kuna lendamine on inimvaenulik ja väsitav tegevust, siis läksime kohe hotelli. Nende ridade kirjutamise ajal on aga selgunud kurb tõsiasi, et just sel õhtul esines juba Lawrence English.
trammidepoo
Teisipäev

Teisel festivalipäeval ei olnud me veel programmi struktuuriga kursis ja plaanisime hotelli sotsiaalmeediat passima minna, kui nurgapeal kohtume juhuslikult kahe teise eestlasega, kes festivali külastama on tulnud – Rain (nimi muudetud – toim.) ja Teet (nimi muudetud – toim.). Kiiresti tehakse selgeks, et Ojulandi postitused tulevad alles järgmisel päeval ja praegu tasub hoopis sammud kontserdikohta seada. Selleks on mingisugune Jaapani keskuse Sinilinnu mõõtu auditoorium, kus esimeseks artistiks on välja kuulutatud Elysia Crampton. Laval läptopi ja süntesaatori taga istudes, esitab ta mõtteid transgenderi, eksistentsialismi ja universumi teemadel, vaheldumisi süngete instrumentaalpaladega. Seejärel ajab inimesed põrandalt püsti Sax Ruinsi saksofoni ja trummi kahekõne. Esimene neist põnev ja teine ülitäpne, terav ja selge. Peab nõustuma festivali kohta käivate soundi juttudega – heli on tõesti pehme ja vali. Muusika rääkis enda eest ja nii nagu paljude teiste esinejatega, ei vilgutata prožektoritega. Seejärel esimene must kast – Damien Dubrovnik, nagu hiljem selgub, Kopenhaageni skenest. Pakuks, et selline noise-õpikunäide koos tossu, strobo ja esimeste lahkuvate inimestega (kõrvatroppide järele, mida müüdi). Duo nägi ise välja nagu modellid, valged märjad triiksärgid, sätitud soengud. Viimaseks jääb venekeelne hip-hop Syny, aga peale selliseid esinemisi see enam ei köida.
Söögiplats
Kolmapäev

Alustame päeva Laraaji vestlusringiga. See on new age onu, kes on tegutsenud juba aastakümneid, kuid alles viimastel aastatel rohkem meedia huviorbiiti liikunud. Sellest jääb kõige rohkem meelde tema nakkav naer, mis meenutas Dr Hibbertit Simpsonitest. Üleni oranži riietatuna, isegi taskurätik on sama värvi. Rääkis lühidalt elust New Yorgis ja tänavatel 70ndatel ja 80ndatel, kuni ühel päeval helistas talle lihtsalt Brian Eno. Peale seda vestlust on järgmistel päevadel võimalik osaleda temaga joogasessioonidel. Õhtune kontsertprogramm Mangghas algab Yves De Mey’ga – ei ole stiilispetsialist, aga ütleks, et eksperimentaalne techno. Järgmisena saab väga hea livega hakkama Prurient, kes on üksi laval tossu sees, muljudes süntesaatoreid ja vehkides mikrofoniga kõlari ees.

Neljapäev

Neljapäeva tähelepanuväärseim üritus on väljasõit soolakaevandusse, kus toimub kahe artisti kontsert, kelle nimed ei ole ette teada. Objektile jõudes peab natuke aega liftijärjekorras seisma, kuid see isegi mõjub ja tuletab meelde, kus järgmine kontsert toimub – 100 meetri sügavusel maa all. Koopasaalis hakkab muusika ajakava kohaselt mängima, väga valjult, kuid artisti laval näha ei ole, seal on hoopis teine toimetamine, sätitakse mingile süntesaatorile valgust. Järsku märkame, et osa publikust on pead seljataha pööranud ja tundubki, et saali tagaotsas rõdul askeldab keegi kapuutsiga tüüp. Umbes 30-minutiline sett meenutab Buriali, kuid teised allikad jällegi lükkavad selle väite ümber. Ilmselt jääb see sündmuseks, millest põhiliselt selle aasta festivaliga seoses räägitakse.
Wieliczka soolakaevanduse saal
King Midas Sound & Fennesz
King Midas Sound & Fennesz
Diskosaal
Seejärel järel võtab päris lava üle King Midas Sound & Fennesz, kes sel aastal ka koos albumi avaldasid. Küllaltki pika live jooksul kuuleb instrumentaalpalasid, kuhu Fennesz kitarrimüra sisse sulatab, kui ka KMSi vokalistidega lugusid. Pikemad instrumentaallood võtavad tantsima. Peale küllaltki pikka kava on organiseeritud bussid Forum keskusesse, esimesele niiöelda klubimuusika õhtule. Toimub see Forum hotellis, mis kujutab endast nõukogudeaegset konverentsikeskust, ühel korrusel on kaks erinevat saali, mõlemas selline helisüsteem, mis võtab kõik pleki terves hoones plärisema. Lisaks veel laia valikuga sööklasaal. Teiste hulgas esineb Holly Herdnon, kes laval koos noore poisi Colin Self’iga. Live on äge, Holly suhtleb publikuga läbi läptopi sõnumitega, mis kuvatakse backdropile. Mingi hetk võtab Colin live üle, haarab väikese taskulambi hambusse ja hakkab eksponeerima oma tantsuoskusi, koreograafia on ikka väga veider. Kuigi mulle tundub publik suhteliselt tuimana, tänab Holly iga paari loo tagant. See ei tundu asi, mida siinsed artistid väga teeks, tavaliselt joostakse lavalt sama kiirelt kui sinna ilmutakse.

Reede

Päeva alustab Tim Heckeri "Ephemera" live session vanas tehasehoones. Inimesed juhatatakse korvpalliväljaku suurusesse ja toa kõrgusesse, tossu täis ruumi. Kõik seinad on ümbritsetud lampidega ja õhk on lõhnastatud. Muusikaline kava koosneb 40-minutilisest drone-ambient-noise set’ist, mille jooksul säilib ruumis maksimaalselt kolme meetri kaugune nähtavus – mängitakse muusika, valguse ja lõhnaga. Elamus on ainulaadne ja võimas.
Peale Tim Heckeri kontserti
RSS BoysHealth
Current 93 kontsert kirikus tühistati (kirikupoolsed satanismi süüdistused) ja liigutati Ühistranspordi muuseumi vanasse trammidepoosse. Ei ole selle bändi materjaliga väga tuttav, aga David Tibet on sümpaatne. Kuidas siis teistmoodi, kui solist joob elegantselt laval pudelist veini, näeb välja nagu noor Bill Murray ja koreograafia meenutab Dahligu Tanel Kuningat. Spoken word lood panevad kõrva kikitama, kuid mingi hetk hakkab see kõik juba väsitama ja liiga palavaks muutunud ruumist tuleb lahkuda. Tegelikult tuleks ära mainida, et festivalil ei märka üldse sagimist, inimesed on veidralt paiksed ja vaatavad kõik esinemised korralikult lõpuni. Ei toimu baarijärjekorda ronimist ega sõpradega lobisemist saalis.
Järgmisena kargab lavale üllatusartist – kaks kootud maskides ja põlledega tüüpi. Kahekesi laua taga süntesaatoreid ja mingit drum-pad’i näppides tuleb päris huvitav eksperimentaal-elektrooniline sett. Selleks artistiks on RSS Boys. (https://soundcloud.com/rss-b0ys/uns0und-surprise-2o15-s00rpryyys-lv)
Sellele järgneb võibolla festivali kõige tuntum bänd – HEALTH. Sel aastal uue plaadi välja andud electro-rock bändi etteaste on ka esimene, mille ajal võib esireas näha moshpiti. Minu jaoks üks nendest bändidest, kus peategelaseks on trummar.

Laupäev

Laupäev algab varakult, juba kell 13.00 kui keskväljaku kirikutorni helinat kordineerib Tim Hecker. (kuula näidet: https://www.youtube.com/watch?v=D-kXBlM9DXw)
See kujutab endast 10-minutilist kellamängu, millele taustaks mahe drone. Varajasest kellaajast ja obskuursest asukohast hoolimata, on torniesisel jälgimas 50-pealine festivalikülastajate kamp. (instagram, youtube)
Tim Hecker kellatornisAlessandro CortiniAlessandro Cortini 2LiturgyLiturgy 2Diskosaal 2Toidusaal
Peale seda keerab ilm veel sandimaks. Läbi vihmasaju tuleb minna uude kontserdikohta, kus esinemist alustab akustiliselt kitarril eksperimenteeriv-improviseeriv Bill Orcutt. Järgnevad üllatusesinejatena Fis ning seejärel Helm, viimase elektroonilise noise’i kõrval on laval koreograafiakavaga väänlev tantsija. Seejärel jälle trammidepoosse, kus õhtut alustab minu jaoks võibolla kõige oodatud artist, Alessandro Cortini. Ja ma ei pea pettuma, "Sonno" plaati tutvustava seti teeb ta lava peal üksi modulaarsüntesaatoritega, ilma valgusshow‘ta, taustaks ekraanil jooksmas tema enda loodud visuaalid. Heli on vali ja selge ning lõpuaplausist järeldan, et paljudele teistele ka mokkamööda. Järgneva black metal bändi Liturgy kontsert möödub mõningate tehniliste viperustega. Müra, mis genereeritakse, on võimas ja trummari töö 5+ ning lõpupoole hakkab see isegi kaasa kiskuma. Viimane Forumi tantsupidu on välja müüdud, kuid sees liikudes seda niiväga märgata ei olegi, ruumi on küllaga. Artistidest, mis meeldisid, võib välja tuua SHXCXCHCXSH ja Rabit & Kuedo. Aga suure saali ajakava hakkab nihkuma ja ergutusjookide kehva tarne tõttu ei jõua paljusid esinejaid ära oodata, näiteks jääb kuulamata Andy Stott.

Pühapäev

Viimase päeva teeb lühidalt, trammidepoos esineb Pole & MFO ja Rob Mazurek, misjärel viib uudishimu veel festivali afterpartyle, mis peaks toimuma natuke eemal rongidepoos. Mingi hetk murrab siiski väsimus, Black Madonna jääb nägemata, aga tundub, et unenäod on paremad.
EelviimaneAfterparty rongidepoos
Selline kuuepäevane muusikakogemus oli endale vist seni pikim festival, aga sellise mõõduka ajakavaga täiesti tarbitav. Puudus suurfestivalidega kaasnev probleem, et artistid kattuksid. Laval käis bändide ja artistide vahetus äärmiselt kiiresti, pakuks, et 5-10 minutiga saadi hakkama ja kui oli esinemiskohtade vahetus, siis jäi aega käia hotellis puhkamas või keha kinnitamas. Ehk siis annaks festivalile hinde 5-.

Veel pilte