ehk miks ma ei saa seda plaati kuulata ega arvustada.
(Seletuskiri)
Aeg-ajalt võib Tallinna ühistranspordis kohata seniilset memme, kes oma majanaabreid, riigi valitsust ja kaasreisijaid põlastusväärseteks juutideks tembeldab ning varastamises ja valetamises süüdistab. Kuulan teda alati põnevusega — sarnaselt animistlikest kultuuridest pärinejatega tunnen suurt aukartust psüühikahäirete ees ning usun, et vaimust vaesed võivad mõnikord näha ja edastada killukesi mõnest suuremast, reakodanikule nähtamatust tõest. Et nad seda pidurdamatult teha saaksid, peab neil lubama rääkida, mida sülg suhu toob. Küll aga pole viisakas kujundada oma suhtumist haigesse selle põhjal, mida sülg suhu tuua otsustab; ei ole viisakas hullukesega vaielda või talle poliitkorrektsust jutlustada, veel vähem tema uitmõtteid ja juhuloba kritiseerida.
Urt annab tekstiliselt peaaegu tolle vanamuti mõõdu välja — tõurastatud-sandistatud ning kirjavahemärkidest autistile omase hoolikusega puhastatud emakeel segamini hämaralt, tihti lausa naivistlikult väljendatud ideedega on esimesest üllitisest saati iseloomustanud Urda väidetavalt paganlikku sõnumit. Vahelehelt tekstiputru veerides võiks peaaegu uskuma jääda, et tegu ongi süüdimatute ullikestega. Ometi räägib pidevalt arenenud, komplitseerunud ja tehniliselt täpsemaks muutunud muusika teist keelt… ja just seepärast ei saa ma Urdale andestada labast mütsigalöömist.
Vahetult enne seda, kui album “Ussikuningas” minuni jõudis, lugesin Jonathan Safran Foeri romaani “Everything Is Illuminated”. See pretensioonikas debüütteos on kõike muud kui realistlik — Foer kirjutab ajalugu lennukalt ja omatahtsi maagilises võtmes ümber ega püüagi väita, et teab täit tõde 20. sajandi poliitilistes, ühiskondlikes ja sõjalistes tormides räsitud Ukraina juutide tegeliku saatuse kohta. Ometi läks mulle vägagi hinge lõik, kus autor kirjeldab suhteliselt kiretult pogrommi juudi shtetlis, mille kulminatsioonis tulistatakse rasedat tüdrukut tuppe. Loode peatab kuulid, ent neiu on eluks ajaks sandistatud, lombakas. Mistõttu on ehk mõistetav, miks pärast Urda teadet, et “Setu linalakk sinisilm valget nahka vägilast, kõik linnud loomad tulid inimlast kaema Ja kuis lombakas juut itkes, kui vabamees ilma sündnü…” (“Setu sünd”, kirjapilt muutmata) läks mul silme ees mustaks ja ma ei suutnud end sundida albumiga suhestumist jätkama.
Mind ei häiri otseselt, kui inimesi nende usutunnistuse pärast põlatakse. Usutunnistus on isiklik valik ja isiklikud valikud kuuluvad kritiseerimisele. Samuti pole mul midagi selle vastu, kui sõimatakse lolle või tarku, kitsa või laia silmaringiga inimesi, kasiino- või narkosõltlasi. Vale ei tundu isegi kopsuhaige üle parastamine, kui see kopsuhaige on eluaeg tubakat kimunud: oma süü, raisk, köhi nüüd verd! Ent kellegi mõnitamine-põlastamine rassilise või rahvusliku kuuluvuse või kaasasündinud ebastandardsuse eest — Eestis miskipärast aina sagenev tendents — on minu seisukohast põlgust väärt. Selline lahmimine sobib ajupestud orjadele, mitte aga vabade inimeste vabasse ühiskonda.
Taganegu minust kaugele soov kutsuda rahvast üles punnitatud korrektsusele ja sallivusele — ühiskondlik vabadus peab laienema ka vabadusele olla meelega pahatahtlikult rumal, isegi vabadusele seda rumalust ja paha tahet levitada. Ometi tagab sama vabadus mulle õiguse lollusele näpuga näidata ja seda taunida. Ma lausa tunnen kohustust rõhutada, et rahvuspõhine orjahirm ja nõrkusviha ei kuulu kuidagi kokku ürgpaganlusega, mida Urt enda sõnul propageerima peaks. Venemaa kaasaegsetelt natsionaalsotsialistidelt laenatud pätiretoorika ei sobi eestlastele, isegi mitte allasurutud ja tagakiusatud setudele. Nukker ja piinlik on, et minu kildkonnakaaslased seda nii julgelt pruugivad. Kas Eesti hevikarvase maine pole juba piisavalt mäda, et seda veel ksenofoobiaga “vürtsitama” peab? Kas eestlaste reputatsioon ülejäänud maailmas on veel vähe idanaabri propagandamasinast määritud, et peame ise rooja juurde loopima, ühendades loodusvaimlikku paganlust hooletu antisemitismiga? Kas loodab Urt leida poolehoidu pealesunnitud liberaalsusesse lämbuvate lääne ekstremistide seas või lihtsalt lunida välja mõni esinemiskeeld piiri taga, millised mõne arust on näiteks Loitsu kuulsamaks teinud kui nad muidu olnukski? Urda ja Loitsu vahel on siiski üks oluline vahe: nimelt on viimaste sõnumist väga raske välja lugeda rahvustevahelise vaenu õhutamist.
Võin ilmselt mõistatama jäädagi. Ja on väga tõenäoline, et kuumavarelised lõunamaalased tundsid end lihtsalt puudutatuna vanasõnast (“Juut nuttis, kui setu sündis”), mis peaks iseloomustama nii juutide kui setude kauplemisosavust, ja otsustasid seda vägivaldselt pahupidi pöörates veidi jämehuumorit teha. Vahet pole: pärast ülaltsiteeritud sõnavõttu on see album minu jaoks mürgitatud. Ka ülejäänud tekstid kipuvad nüüd omandama pruune alltoone, mida varem poleks osanud otsidagi.
Mul on kurb, et selle kuulajaskonna jaoks, millele Urt tänapäeval ilmselt muljet avaldada püüab, on siinne tiraad tegelikult positiivseks reklaamiks. Ja mul on häbi, et ma kõnelen selliste meestega üht keelt, pean kodumaaks sama riiki ja et meile meeldib sarnane muusika. Sest kui suudate vaimupimedusest ja orjameelsusest mööda vaadata, on “Ussikuningas” tegelikult päris hea black-metal-plaat — võin seda kindlalt väita nende palade kohta, mida kuulsin enne tekstidesse süüvimist.
Urt esitleb kolmandat kauamängivat sel laupäeval Tartus Rolli klubis.
Urt Internetis: myspace.com/fiercepaganmetal, varjuring.tk