Foto: Lisa PredkoPraegusel veebiajastul on võimalus läbi kuulata enne millegi ostmise otsustamist meeletul hulgal muusikat ning sealt enda tarvis parim välja kammida. See on paratamatus, et väga suur osa sellest pole midagi väärt. Pärast seda, kui oled kuulanud sadu, kui mitte tuhandeid plaate, mis kõlavad kõik nii sarnaselt, pole midagi imestada, et Joanna Newsom on saanud nii paljude kriitikute lemmikuks. Californiast pärit kena preili muusika on ilmselgelt unikaalne ja selle kuulamine on värskendav. Ka Eesti kriitikute eelmise aasta isiklikes edetabelites oli näha üht tema plaati nimega "Ys".
Ajakirjanike lemmikuks olemisest muidugi kahjuks ainuüksi ei piisa, et Euroopas tuuril olev Newsom koos oma bändiga Eestis esineks. Õnneks aitavad muusikasõpra sellistes muredes tihtipeale naaberriikide kontserdikorraldajad ja seetõttu avastasin ennast, hoolimata kodumaa viimasel ajal üpris põnevast ja tihedast ürituste graafikust, Helsingi poole loksumas paksult täistuubitud konservkarbist, mida Läänemere laevaliiklust korraldavate firmade reklaamiinimesed nimetavad eksitavalt kruiisilaevaks.
Põhjamaine töökultuur eristab väga selgelt töö ja vaba aja, seejuures viisakalt piirates esimest, mistõttu poed olid selleks ajaks juba kinni ja pööraseks poodlemiseks sellel korral olulist võimalust ei antud. See aga tuli kokkuvõttes kasuks tühimiku täitmisele ning sobivalt meeleolu loomisele pühapäeva õhtule vastavalt rahulikus septembrikuises pargis. Soome suurimalt muusikamessilt "Musiikki & Media" neljandat aastat järjest võidu "Independent label of the year" saanud Fullsteam Recordsi korraldatud kontsert oli üritusteseeria "Pitkä Kuuma Kesäklubi" osa ning, jõudes lõpuks Tavastiasse, oli justkui soe tunne põue tekkinud küll. Samuti peab ütlema, et Tavastia on alati oma olemuselt kuidagi soe ja mugav. Ma pole päris täpselt välja mõelnud, mis seda küll põhimõtteliselt eristab näiteks Rock Cafest Tallinnas, kuid viimases miskipärast ei oska tavaliselt endaga midagi asjalikumat peale hakata kui kannatamatult esinejaid oodata.
Soojendajaks oli Joanna kutsunud kaasa grupeeringu nimega The Moore Brothers, mis koosnes kahest (üllatus, eks) vennast, kes olid ilmselgelt liiga palju aega koos veetnud. Hoolimata sellest, et preili isiklikult pidas vajalikuks mainida, et nad tal hetkel muusikalised lemmikud on, ei jäänud neist oluliselt rohkemat meelde kui vaid imestus, et kaks soliidses eas härrat leidsid sellise julguse tulla kahekesti lavale, kaasas kahepeale üks akustiline kitarr, mida nad vennalikult jagasid. Nimelt olid lood võrdlemisi keerukad ning "kalu" teha väga lihtne. Iga väike viga oleks kohe hirmsasti välja paistnud. Kahjuks keerukus ja perfektne esitus ei muutnud seda kõike väga eristuvaks juhuslikust kõrtsibändist. Igal juhul olid nad kõvasti harjutanud ja kõlasid vägagi sobivalt taustaks ajale, kui olin keskendunud kohale tulnud inimeste vahtimisele.
Peaesineja ajastas oma lavaletuleku väga viisakalt täpselt siis, kui olin end mugavalt helipuldi juures sisse seadnud. Kontserdi nautimiseks väga hea strateegiline valik. Heli oli suurepärane ja kui mõned uskumatult pikkade jalgadega daamid vaateväljas poleks aeg-ajalt töllerdanud, oleks ka ideaalne vaade olnud. Joanna võttis enesekindlalt harfist ilmselt kõik noodid välja, mis sealt võimalik välja katkuda on. Vahel mängides nii kiirelt, et pidin oma vaatekohast silmi pingutama, kas see kõik üldse on päris ning keelte puudutamise asemel ta neid liigutusi vaid õhus ei tee. Ei tasu kunagi liiga usaldav olla tänapäeva rohke plaadilt taustamuusika kasutamise tõttu. Ja see hääl … Ta ise küll on väidetavalt natuke pettunud nägu teinud selle peale, kuid pean siiski kasutama seda võrdlust – see on natuke lapselik ja mõjub äärmiselt armsalt. Toetuseks oli laval ka bänd kaasas, kuid see oli siiski puhtalt Joanna show. Teised vaid kordamööda ootasid, millal on nende kord midagi teha.
Lugude nimekirja ei tasu mult kahjuks küsida. Iga lugu tundus olevat niivõrd ideaalne ja oli tarvis kinni püüda iga väiksemgi heli, mistõttu iga järgneva looga juba eelmise pealkiri ununeda jõudis. Kõik minu jaoks olulisemad lood, nagu "Colleen" ja "Clam, Crab, Cockle, Cowrie", said esitatud. Ka "Peach, Plum, Pear" kõlas lisaloona kontserdi lõpetuseks.
Aitäh, see oli võrratu!