Hoolimata sellest, et Dahling on tegev juba pikka aega ja nimi on rohkem kui tuntud, on seni nende muusika kuidagi mööda hiilinud. Võib öelda, et Tartus olid nad lausa kuulsad, ning on liikunud ka jutte edukatest esinemistest lõunanaabrite juures. Võib-olla on Eesti siiski piisavalt suur selleks. Nüüd siis aga lõpuks debüütplaat ja seda uhkelt ning esinduslikult. Esitlus toimus moodsalt ja uuenduslikult veebikeskkonnas, mida oli kõigil võimalus priilt jälgida. Lisaks muidugi tavalist moodi Tallinnas, Tartus ja mitu kontserti Lätis. Ei saa meiegi neid tähelepanuta jätta. Küsimustele vastavad laulja Tanel Kuningas ja bassimängija Juhan Saharov.

Alustaks nimest, mis kohe suurelt plaadilt paistab. Miks selline nimi? Nii kirjutatult on see minu teada olulise rõhuga sõna, natuke noriv lausa.
Tanel: On kusjuures jah. See haakus hästi sellega, mida me enda arvates püüdsime esitada või esindada – teatav romantiline igatsus või idealism, mis seostub selle sõnaga, mis kirjutatakse keskel r-iga. Samas üsnagi irooniline uskmatus või skeptitsism sellise lihtsa ülevuse võimalikkuse suhtes. Lisaks see lihtsalt meeldis kõla poolest. Nii et põhimõtteliselt on see nurja või pahuksisse keeratud "darling", mis ongi ju see, millest räägib suurem osa meie muusikast.

Seega on see tõsine plaat? Või siiski teatava lõbususega, natuke üleolevalt?
Tanel: Tõsiselt ja "tõsiste kavatsustega" tehtud, seda küll, aga teatav iroonilisus või isegi küünilisus on seal absoluutselt olemas. Peaaegu kõikjal.

Muusika poole pealt seostuvad plaati kuulates esmalt sõnad "tasakaal" ja "tagasihoidlikkus". Justkui keegi ei trügi ette ega ürita olla rohkem kui teised. Palju te tülitsesite, et sellise tulemuseni jõuda?
Tanel (naerab): Peaaegu üldse mitte.

Sattus loteriivõit ja kõigil liikmeil oli täpselt sama ettekujutus lõpptulemusest? Kuhu siis egod jäid?
Juhan: Egod, mis puudutavad muusika tegemist, on meil tegelikult suured.
Tanel: Ma arvan, et me lähenesime nendele lauludele üsnagi ühese nägemusega. Paljuski on tegu juba oma olemuselt poppmuusika kohta päris keeruliste lauludega ja me tahtsimegi, et esile pääseks laul ise, mitte instrumentaalne peenutsemine või wank-fest.
Juhan: Just nimelt, Taneli laulukirjutamine oli see, mis oli vaja esile tuua.
Tanel: Pealegi on see siiski debüütplaat ja me tahtsime maha panna teatava maamärgi või teetähise ka iseenda jaoks. Suhteliselt selgelt kaardistada seda, mis me oleme ja kust tuleme. Aga loomulikult on praegu bändi sees tunne, et siit edasi hakkame olema muusikaliselt veidi vallatumad.

Mis tähendab vallatumad? Rohkem eksperimente? Rõõmsamad teemad?
Tanel: Rõõmsamaid teemasid küll ei ootaks (naeratab). Aga eksperimenteerimist ehk küll. Ma arvan, et peamine erinevus saab olema lauludele lähenemise osas. Meil on nüüd olemas kogemused ja teadmised, kuidas sündis see tase, mis on plaadil. Kõik saavad aru, et arenguks tuleb astuda mingi järgmine samm.

Seega liider on põhiliselt Tanel ja eeskuju on nii hea, et teised on nõus kaasa minema?
Tanel: Ma ei tunnistaks küll ennast liidriks selles mõttes nagu mõnes bändis on üks diktaator eesotsas, kes käsutab. Mina toon lauale laulu, edasi on vägagi tiimitöö.

Olen nõus, et võrdlemisi keerukad lood poppmuusika kohta. Kuidas veel iseloomustaks plaati?
Juhan: Usun, et esimene plaat oli mõnes mõttes ka vajadus näidata, mille taustal on need laulud/laulukirjutamine sündinud – 1970ndate progerokk segatuna 1980ndate poppmuusikaga. See on loomulikult vaid üks külg meie juurtes, aga usun et päris mahukas.
Tanel: Ma arvan, et sõna "progerokk" tuleks siin võtta teatava muigega suunurgas.
Juhan: Seda küll.

Te paigutate ennast poppmuusika alla väga kindlalt, nagu siit vastustest välja loen. Mingis mõttes on see praegu väga kavalalt just väga alternatiivne, sest alternatiivne olla on praegu väga popp. Eks need sõnad ole paras labürint muidugi.
Tanel: See on tõesti poppmuusika selle sõna väga laias mõttes, aga siht ei olnud kunagi olla popp või siis alternatiivne. Siht oli siiski laulud esile tuua. Ma ütleksin ikkagi, et me oleme rokkmuusika.

70ndate progerokk ja 80ndate popp. Te olete kõik enam-vähem sama vanad ja kuulasite kunagi sarnast muusikat?
Juhan (kahtlevalt): Ma ütleksin, et see on teatav taust, kust meie lood on saanud helikeele.
Tanel: Muusikamaitsed on bändis siiski suhteliselt erinevad, aga kokkupuutepunktid on kusagil olemas. Nende alusel prooviruumis töötamegi.
Juhan: Eri ainetega segatult võib taoline süntees olla vägagi erinev, ootamatu meile enestelgi. Ausalt öelda on mõned lood muutunud päris palju.
Tanel: Noh, mina ja Juhan oleme mõlemad lausa lollakad hea poppmeloodia järgi, aga see ei tähenda, et meis puuduks selline kriipivam vastukarva-element, mis januneb vere järgi.
Juhan: Jah, samas olen avastanud, et inimeste maitse kauni poppmuusika suhtes (üldse mida peetakse selleks) on vägagi erinev. Aga see selleks. Ütlen veel muusika enda kohta, et minu ellu tõi Taneliga kohtumine täieliku n-ö muusikalise pöörde – suuresti tänu tema juhatusele enda muusikamaailma, sealhulgas bändid, mida ta 70ndatest, 80ndatest kuulas ja mis panid ta muusikat kirjutama, muutsid ka minu suhtumist rokkmuusikasse. Bändid, mida ma varem peaaegu jälestasin, said hoopis teise tähenduse, nii muusika kui ka sõnad.

Te pole üldse ju tegelikult noor bänd, hoolimata sellest, et see on debüütalbum. Mis oli võrreldes praegusega alguses?
Tanel: Alguses oli kamp sõpru, kes teadsid, et tahavad teha bändi. Sealt algas pikk nikerdamise jada.
Juhan: Alguses oli esiteks veidi erinev koosseis, suur Radioheadi ja Suede-i vaimustus, mis aga neid lugusid kuulates ei pruugi välja kosta.

Väga hea, ma tahtsin küsida järgmisena just, et aga kust on pärit see n-ö Briti joon. Seega pole päris kadunud see siiski, ma arvan.
Tanel: See tuleb kusagil töö käigus vist iseenesest sisse, sest lood ise ei ole kindlasti mingit stiili silmas pidades kirjutatud.
Juhan: Meid seob nende bändidega võib-olla muusikast isegi rohkem sõnade kirjutamine, sellest oskab Tanel kindlasti rohkem rääkida.

Sõnade kohta võiks natuke lisada küll. Kas teema on bändi nimega seotud? Või millest üldse räägib sisuline pool? Kas on mingid kindlad teemad? On see n-ö concept-album?
Tanel: Ei, see ei ole kindlasti traditsioonilises mõttes concept-album, aga küllap ta annab kokku mingi üsna ühtse pildi küll. Sest need laulud on sündinud ühtselt pinnaselt.

Isiklik?
Tanel: Laulud on vägagi isiklikud. Plaadil pole ühtegi laulu, mis ei räägiks mingist isiklikust kogemusest või emotsioonist. Aga ma toonitaksin siinkohal, et kuidagi nad ikkagi muutuvad ja hakkavad oma elu elama, kui nad prooviruumi jõuavad.

Kui küsida võib, mis see ühtne pinnas siis on? Mis on siduv?
Tanel (naeratades): Kui läbinisti aus olla, siis temaatiliselt ja ammutatud inspiratsiooni mõttes on nad kõik minu erinevatest kokkupuudetest naisterahvastega. Aga et mitte vastust valesti mõista "plaadil ei ole 13 kokkupuudet 13 naisterahvaga", kirjeldasin siiski seda õhukest niidikest, mis neid kõiki ehk läbib.

Hüva. Järgmiseks ehk Tallinn Records… Mis see on ja mis see annab?
Tanel: Tallinn Records on uus plaadifirma, mille juurde me pärast pikki otsinguid jõudsime.
Juhan: See on plaadifirma, kellega meil on väga hea suhe. Tõeliselt hea on suhelda inimestega, kellele see muusika ise väga meeldib. Usun, et see on heaks koostööks vägagi oluline.

Räägime veel kiirelt teisi ka taga. Kas praegust Eesti muusikat kuulate? Mis on hea? Kas on üldse midagi head?
Tanel: Pean tunnistama, et mina küll ei kuula, kui siis ainult kuulen. Eriti kätt Eesti muusika pulsil ei hoia. Mulle meeldivad peamiselt need bändid, mille liikmeid ma isiklikult tunnen.
Juhan: Minule meeldib näiteks Leegitsev Sidrun, ma arvan, et see on Vaiko Epliku bändi kõrval üks paremate lugudega Eesti bände üldse. Eliit, Ans.Andur. Röövel Ööbik meeldib ka.
Tanel: Jah, Leech ka – ma pole muusikasse sügavuti läinud, aga ma tean, et bändina meeldivad nad mulle väga (naerab).
Juhan: Sten Sheripovi kitarrimäng.
Tanel: Mulle meeldib ka raadiohitt "Absoluutselt". Päriselt ka!
Juhan: Mulle ka.

Mulle ka. Siis selleks korraks vist kõik. Aitäh!
Tanel: Aitäh sulle!
Juhan: Tänud!