"Inimlikkuse aadlikud" – nii on Viikatet kirjeldanud üks tuntud bassimees. Tuleb nõustuda – Kaarle, Simeoni, Ervo ja Arvo ehk vokaal-instrumentaalansambel Viikate on ilmselt ühed toredamad inimesed kellega on elus võimalik kohtuda. Eelmisel nädalal avaldas Viikate oma üheksanda stuudioplaadi „Petäjäveräjät“. Sel puhul rääkisin laulja Kaarle Viikatega vesipeadest, puhkuse kahjulikkusest ja suurimast võimalikust aust.

Uue albumi pressiteates ütlete, et plaadi nimeks sai „Petäjäveräjät“, kuna see sisaldab väga palju ä-tähti, tänu millele ei pea kartma, et bänd välismaal populaarseks saaks. Eestlased seda tähte siiski tunnevad, meil ei karda veelgi populaarsemaks saada?
Viikate on Eestis väga palju esinenud ning selle aja jooksul on meile päris selgeks saanud, kui toredad inimesed seal elavad. Seega võimalik edukuse kasv Eestis meid siiski ei hirmuta – kui päris aus olla, siis tegelikult ootame juba kannatamatult, millal uuesti teile esinema saada.

Plaadi tegemisest – kas lähete stuudiosse juba selge visiooniga või hakkate seal päris nullist looma?
Seekord oli meil stuudiosse minnes juba plaadimaterjal valmis, aga lõplik lugude järjekord polnud veel otsustatud. Selle üle sai ikka mehiselt vaieldud kuni leidsime selle kuldse kesktee.

Teed hetkel raadiosaadet „Kaarle ja Erno Raskaana“ ja varem juhtisid koos Pasi Vanhantaloga televisioonis „RokitKokit“ köögisaadet. Kumb sulle endale südamelähedasem on: töö raadios või teles?
Formaadina on mõlemad südamelähedased, kuid kuna „RokitKokit“ on hetkel puhkusel, siis on raadio hetkel ikka armsam. Mis saab olla mõnusam kui iga nädal otse-eetris kaks tundi mula ajada ja oma lemmikmuusikat lasta…

Album “Marraskuun Lauluja“ ilmus kahes osas – kas teile endile ei tundu, et „Marraskuun Lauluja II“ jäi oma ilmumisel natuke esimese varju?
Nojah, varju jäämise põhjuseid võib otsida eestkätt plaadi ilmumiskuupäevast – see ilmus jõulude eel ja samal ajal annavad kõik oma suuri greatest hits – tüüpi kogumikke välja.

Oled väitnud, et see on sulle üks väga hingelähedane plaat – mis selle nii eriliseks teeb?
„Marraskuun Lauluja II“ on minu meelest üks väga hästi õnnestunud album, täis emotsionaalselt väga-väga võimsaid lugusi.

Singlil „Sysiässä“ on kaver Kosmikute loost „Kuidas tuli pimedus mu tuppa“. Millest selline valik?
Oleme Kosmikutega juba aastaid koos esinenud. Selle aja jooksul on nende bändi muusika end meile mingil moel justkui avama hakanud ja loomulikult on miskid lemmikud välja kujunenud. Valitud lugu on minu jaoks alati kõlanud loona, mis meile sobida võiks. Oleme ka uskumusel, et oleme selle kaveriga originaalile au teinud.

Lisaks olete oma versioone teinud ka selliste bändide lugudest nagu Amorphis, Peer Günt, Motörhead ja Rocky Erickson. Keegi neist hea tagasisidega ka päevavalgele on tulnud?
Peer Günt’i T. Nikki on oma livedel mõnikord laulnud laulu „Losing My Mind“ soomekeelsete sõnadega – ilmselge kompliment meie töötluse headuse kohta.

Viikate on oma albumeid avaldanud suhteliselt kindlas rütmis, seekord on vahe aga eelmise plaadiga lausa kolm aastat – miks nii kaua läks?
Kuigi eelmise albumi avaldamisest on tõepoolest kolm aastat möödas, pole me see vahepealne aeg päris käed rüpes ka istunud – avaldasime „V-DVD 2“ videospektaakli, 15. aasta juubelikogumiku jne. Pealegi on ju juba vanarahvas öelnud, et kiirustamine sünnitab vaid vesipäiseid järglasi.

Teil oli bändiga aastane puhkus ja stuudiosse tagasi minnes olevat sa kartnud, et publik ei mäletagi teid enam?
Puhkustel on bändi elurütmis kindlasti oma koht olemas, aga kui selle ajel peaks mingeid kahtluseid oma tegevuse suhtes tekkima, võib see üsna vaevatult jalad alt ära lüüa… Nüüd on siiski kõhklused möödas ja oleme uuesti valmis teele asuma.

Kuidas sai alguse koostöö teie kahe viimase albumi produtseerinud Miitri „Don“ Aaltoneniga?
Miitri on soovinud meiega koostööd teha juba aastaid, kuid me ei saanud oma graafikuid varem kuidagi klappima. 2009. aastal see siiski õnnestus ja sealt edasi on meie vahel toimunud vaid kõige viljakam koostöö.

Kaks viimast albumit on ka heliliselt raskemad, mis vahepeal muutus?
Minu arvates ei ole me kõlaliselt väga palju raskemaks muutunud – kõik mis juhtus, oli see, et keerasime stuudios võimendeid valjemaks. Aga mine tea, võimalik, et see tegigi meie saundi raskemaks heh-heh.

Viikate on tuntud ka oma geniaalsete bändisärkide poolest – on aastate jooksul olnud selliseid kavandeid ka, mida oleks soovinud teha, kuid mis ühel või teisel põhjusel on tegemata jäänud?
Kõik head kavandid ja kui päris aus olla, siis ka mitte nii head, on aastate jooksul tootmisse läinud. Nüüd „Petäjäveräjät’i“ albumiga seoses on jälle kavas mõned naljakad särgid, mida müüki paisata.