1999. aasta 1. jaanuaril, andis oma esimese suurema avaliku kontserdi ansambel Kosmikud. Järgneva kümne aasta ja nelja stuudioalbumi jooksul, kasvas väikesest põrandaalusest kosmosepunkbändist välja Eesti tumedama kõlaga roki lipulaev. Enne eesootavale pikemale puhkusele siirdumist vaatavad Hainz, Vana, Kristo ja Kõmmari möödunud dekaadile veel korraks tagasi.

Plaadi „Ainus, mis jääb, on BEAT“ ilmumise ajal tehtud intervjuus rääkisite, kuidas on bändi ajaloo jooksul mängitud. Ajapikku on algusaegade tühjadest saalidest jõutud väljamüüdud kontserdipaikadeni. Kas algusaegadel oli vahel ka selline tunne, et aitab, lõpetame ära?
Kõmmari (K): Peale esimest kontserti oli vist kõigil see tunne. Tundsime, et oleme võõrkehad kohalikul muusikamaastikul. Mängisime juba 1999. aastal lugu ”Iga reklaamtahvli taga”, aga plaadile jõudis see alles 2006.
Vana (V): Ei, mina tegelt küll nii ei tundnud. Need, kellele meeldib, on algusest peale kiitmas käinud. Ju siis mingi fluidum oli isegi nendes malevalugudes.
Kristo (KR): Kõmmari oligi ju sõna otseses mõttes võõrkeha, ta oli selleks ajaks juba kümme aastat Soomes elanud.

Kosmikud kasvasid välja Järvakandi kooli bändist. Suvel „Ilusa Maa“ Pärnu kontserdilt tagasi sõites meenutasite, kuidas omal ajal sai koolibändina ikka käidud vahel ümberkaudsete kolhooside pidudel mängimas. Kuidas 80-ndate aastate kolhoosipublik teid vastu võttis?
K: Sellel ajal oli bänditegemises rohkem romantikat. Oli mõnikord küll ainult üks-kaks inimest saalis, aga andsime ikka täiskontserdi ja tirisime lavale 200 kg vene kaste ja Kristol oli topelt trummikomplekt. Suhtumine oli tõsine! Segane aeg oli.

Mille alusel valiti lood vastilmunud ”Puhas muld” kogumikalbumile? Kas oli ka mõni lugu, mida oleksite tahtnud väga sinna panna, kuid mis jäi siiski ruumipuudusel välja?
K: Neid lugusid oli palju.
Hainz (H): „Um-mam-ma“.
V: „Maha“.
KR: „Surmasõidu“ esimene versioon.

Rääkides kogumikest, kas see vorm on võrreldes muu maailmaga Eesti muusikamaastikul jäänud vaeslapse ossa, mille valmistamisse ei suhtuta erilise tõsidusega? Tähelepanuta jäävad huvitavamad albumilood, puuduvad korralikud kaanepildid ja ammendav lugude info. Heaks näiteks on hiljuti ilmunud Apelsini kogumik, mille plaadi vahelehelt võib leida kirjavigu ja puudub igasugune info selle kohta, kes kus loos mängis.
K: Meie plaadil ei tohiks kirjavigu olla. Kogumiku saab anda välja bänd, kellel on pikem ajalugu ja materjali palju. Meie tegutsemise ajal on ka juba üks põlvkond täiskasvanuks saanud.
Vana: Kogumiku puhul tekib hea võimalus meenutada olnut, sealhulgas naiivset algust.
Hainz: Muldlõige dekaadist.

Kas on kunagi olnud või on ehk tulevikus, plaanis katsetada nn ”Don’t Look Back” kontsertsarja ideed, kus bänd mängib algusest lõpuni kontserdil ette mõne oma vana plaadi?
K: See plaan meil on olnud juba paar aastat. Äkki kevadel (kui “Ei roosidest” möödub kümme aastat) teeme ühe ja ainsa sellise kontserdi.
V: Mina kardan seda väga teha, just sellepärast, et äkki kõlab kordades halvemini, kui kunagi siis.

Kas vahel tundub, et mõni hea, irooniaga tehtud nali lendab publikul üle pea? Näiteks loo “Jeerum” esitamine koos Joel Steinfeltdiga Tartu Muusikapäevadel ja Rabarockil või The Meola Brothersi nimeline kõrvalprojekt.
H: Ei saa publikut alahinnata.
KR: Kui nali ei jõua pärale, on see artisti probleem. Või ongi kehva nali. Mis ei tähenda, et kõik oleks ainult ja lõpuni nali, mis me teinud oleme.
K: Meie ülesanne on teha ja publiku ülesanne on asi seedida. Pealiskaudsust on tänapäeva elukeses piisavalt.

”Kui Kosmikud peaks kunagi midagi saama seda tüüpi üritusel (Eesti Muusika Auhinnad), on Eesti rahval palju punastamist. Kihlvedu, mis seda puudutab, on eriti hull!” – Kõmmari. Soovite ehk avada natuke selle salapärase kihlveo tagamaid?
KR: Ei!
V: Ei!
H: Ei!
K: Ei! Ma arvan, et keegi meist kaotab kihlveo. Üksikasjad on juba ununenud.
KR: Täna oleks mõistlik see kihlvedu kaotada, et mitte saada süüdistust plagiaadis. Nii kaua on sellest mõttest juba möödas ja ideed teatavasti on õhus.

Tõite koos Rein Rannapiga kahekümne kuue aasta järel suure publiku ette rokk-kantaadi ”Ilus maa“ ja selle järje ”Taevas ja Maa“. Suvel tuuritasite sama kooslusega mööda Eestimaad ja nüüd ilmuvad mõlemad kantaadid ka plaadi peal. Kuidas oli Rannapiga koos töötada?
H: Oli karastav.
V: Oli ääretult meeldiv.
K: Mis siin ikka! Piisavalt raske oli! Samas oli tähtis saada need kantaadid salvestatud. Nüüd kui kõik möödas, on saabunud ka tagantjärgi tarkus. Usun, et Rannap on sisimas rahul, et Kosmikud aitasid tal võib-olla tema elu tähtsamad teosed vormistada. Hetkel pole piisavalt distantseerunud olukorrast ja emotsionaalne väsimus on suur.

Plaadi ”Ilus maa“ ilmumise puhul TV3-le antud intervjuus rääkisite, et kantaatide lindistamine läks vahepeal vägagi pingeliseks. Kas mingil hetkel oli tunne, et mida me küll oleme ette võtnud ning tekkis soov kogu projektile käega lüüa?
H: Kindlasti mitte. Aga kompromissidele minek on alati emotsionaalselt raske.
K: Käega on alati kõige kergem lüüa! Tegelikult oli pingeline tööprotsess. Kuna meil polnud võimalik algselt mõeldud salvestusloogika ideed ellu viia, läks kohati olukord jah käest ära ja pidime kiirelt ümber reageerima. Raiskasime palju aega valedele asjadele.

”Ilus maa“ ja “Puhas muld“ ilmuvad ainult nädalase vahega. Millest selline otsus?
K: Pole mingit otsust. Nii kukkus välja. Kaks erinevat plaati.

Tuuril “Ilus maa” tegi kaasa segakoor Noorus. Plaadil on kooriosad enda kanda võtnud aga RAM ja Ellerhein. Millest selline vahetus?
H: Monumentaalsetes teostes tuleb kasutada monumentaalkollektiive nagu RAM.
KR: Ja Kosmikud.

Kuidas on juhtunud, et Kosmikutel on tekkinud (vähemalt kaudselt) tihedad sidemed Rujaga? Loos “Valss”, albumi “Ainus, mis jääb, on BEAT“ peal, tegi kaasa Aleksandri isa Kalle-Mauno Vana, kes oli mänedzher ansamblis Varjud, kus laulis Urmas Alender ja nüüd tegite koostööd Rannapiga?
K: Põlvkondade vaheline side on tähtis vaimse elu jätkumisele.

Suvel, laiendatud koosseisuga tehtud ”Ilusa maa“ tuuril kuulus teie ridadesse ka löökpillimängija Vambola Krigul ja Dramamama kitarrist Laur Joamets. Kas on olnud mõte esinemiskoosseisu püsivalt mõni lisapillimees võtta?
H: Milleks? Mängin kõike, mis ette antakse, et sa teaks, jumbukene.

Deep Purple, Kino , Kauko Röyhkä – kõiki neid artiste on Kosmikud aastate jooksul kas kontsertidel või plaadi peal kaverdanud. Kas pole kunagi tulnud ideed, anda välja kaverite EP?
KR: Meie esimene plaat suures osas koosneski kaveritest. Ja Deep Purple’it kaverdas hoopiski The Meola Brothers.
V: Kellel seda EP’d ikka vaja on.

Suurt rolli Kosmikute loos mängib ka nn viies nähtamatu liige, kelleks võib julgelt pidada salapärast Aleksander Tambergi, kelle kaustikuTaavi Pedriks kunagi Rocca al Marest leidis ja kelle laulusõnu võib leida iga Kosmikute plaadi peal? Milliseks oleks Kosmikute looming lüüriliselt või üldiselt kujuneda siis, kui Taavi poleks seda kaustikut leidnud?
KR: Mina ausalt öeldes arvan, et ilma nende tekstideta poleks Kosmikutest õiget asja saanudki.
V: See oli saatuse sõrm.

Rongivagun, lastekodu, mitmekorruseline lava, suur loomalaut – milline on kõige veidram koht, kus Kosmikud oma karjääri jooksul esinenud on?
K: Asfaltitehases.

Kosmikud esinevad täna, 18. detsembril klubis Tapper koos No-Big-Silence’iga.
Uuri lisa:http://www.rada7.ee/?s=f&k=1&id=39760