20. jaanuaril ilmus Wolfredti uus album nimega "Neverno", mis oleks justkui projekti loominguliseks murdepunktiks muusikalise suuna ja kõla suhtes. Nimelt – "Neverno" tulek rõõmustab kindlasti kõiki post-rocki austajaid.
Kuulasin plaadi mitmeid ja mitmeid kordi läbi, armusin sellesse omajagu ning võtsin seejärel koos tekkinud küsimustega suuna Wolfredti, kes kannab kodanikunime Margus Voolpriit, stuudiosse, mis asub Gonsiori tänaval, ERR-i hoones.

Margus "Wolfredt" Voolpriit.
Margus Voolpriit, kas sina oled õige inimene, kelle käest küsida: "Mida on vaja, et moodustada korralik post-rock ansambel?"

Kuidas-kuidas? Ei, mina see kindlasti pole!

Aga mida on vaja, et moodustada korralik post-rock ansambel?

Klassikaline vastus on, et võimalikult palju elektroonika-plokke ja vähemalt sama palju kaja. Aga tegelikult on vaja ka nö šamanistlikku tunnetust, peab väga hästi aru saama korduste mõjust. Wolfredt on minu sooloprojekt, mille loomingu sissemängimine on tunduvalt lihtsam, kui kontserdil mängimine – viimase puhul vajan kõrvalist abi.
Esinemisformaat on mul samuti muutunud, enne mängisid minuga koos veel Andres Soosaar ja Rivo Järvsoo bändist Picnic. Nende saund oli väga mõnus ja koostöö hea, mul ei olnud pikka mõtlemist. Nüüd tegeleb Rivo Picnicu ansambliga rohkem ega kuulu enam minu bändi. See ajendas mind asju lausa ümber õppima, kitarri mängimine näiteks, olen nüüd Wolfredti ansambli kitarrist.
Oli vaja leida ka uus bassimees, selleks osutus mu bändi prooviruumi teine rentnik Pertti Johanson ansamblist Umb. Trummariga oli raskem, õnneks ühel hetkel tuli välja, et Pertti ja Andres on erinevates Pärnu bändides mänginud koos trummar Tõnu Poopuuga ning nad soovitasidki mulle siis teda ja Tõnu jäigi teiste valikute seas pinnale. Bänd on nüüd siis neljaliikmeline. Mina kitarril, Tõnu trummidel, Andres teisel kitarril ja Pertti basskitarril.

Mida Wolfredti uus album "Neverno" kuulajatele jutustab?

Eelmine album “Lullabies to Vilhelmine” on mõne arust rohkem nagu elektroonika sugemetega shoegaze. Alustasin uue plaadiga kohe pärast eelmise valmimist 2013. aastal – see periood on ju küllaltki pikk. Seetõttu on lood ka mõnevõrra erinevad, lisaks kuulete ka päris trumme. "Neverno" on mulle mõnes mõttes nagu kuhugi tagasi minek. Selles on palju mu isiklikke meeleoluväljendusi. Instrumentaalsetele lugudele on ka natuke raske nimesid panna. Kui peaksin selles osas mingi pildi ette manama, siis minule tuleb ette 70ndate scienece fiction-romantika, kus inimesed reisivad ärevalt kosmoses ja peavad omale uue koduplaneedi otsima. Mingiks läbivaks jooneks võiks olla see kosmoseteema. Aga kõik võivad muidugi ise ja omaette sellele mõelda. Viimane lugu "T Minus 90 Seconds" on küll plaadil outro-looks, kuid tegelikult on see hoopis start.

Mulle ka väga meeldib selle plaadi kulgemine. Sissejuhatusele järgneb kohe natuke Galaktlani loomingut meenutav lugu "November," mis kulminatsioonikohtades meenutab hoopiski Portisheadi industrialistlikku lugu "Machine Gun". Veel väga klassikalise kõlaga (igal post-rocki plaadil peab olema üks selline lugu!) kurblik pala "All Is The Same" ja sellele järgnev helge kõlaga külmavärinaid tekitav "Aluminium Sky."
"Heaven Is Always Open" viib mu tagasi 2004. aasta mälestustelaviini sisse nostalgitsema – see lugu võiks vabalt olla kirjutatud ansamblile Explosions in the Sky, bänd, mida ma tol ajal väga suure õhinaga kuulasin. Siis veel "Startripping", mis tegelikult ei olegi üldse instrumentaal… või on?

On küll instumentaal, ma laulan sinna küll natuke peale, aga see on efekti mõttes – see on üks sinine väike instument mul siin põrandal. "Heaven Is Always Openiga" on sama lugu, minu arvates annab see meeleolu juurde. Lisaks veel backtrackid ja erinevad plokid ja mitte liiga palju kaja, he-he.
Post-rocki olen muuseas hakanud kuulamagi nüüd alles hiljem, varem ei kuulanud ma post-rocki üldse. Ühesõnaga, mingeid varajasemaid mõjutusi mul pole absoluutselt.
"Sinine väike instrument all paremas nurgas"
Kas sa siis ei liitunudki umbes 2005. aastal last.fm lehel kommuuniga, "After the post-rock", mis näiteks omal ajal mulle väga palju konkreetse suunaga muusikamõjutusi lajatas?

Absoluutselt mitte.

Mis žanr tuleb pärast post-rocki?

Pärast post-rocki tuleb vaikus.

Wolfredti remiksid on väga hinnatud, need on kuidagi erakordselt ägedad ja neid on alati hea kuulata. Kuidas sa nende projektideni oled jõudnud?

Ise ma pole omale neid lugusid valinud, need on mulle tuttavate muusikute poolt pakutud. Tihtilugu neid remiksitud lugusid kuulates tundub mulle, et need on palju ägedamad kui mu enda lood – see teeb isegi natuke meele kadedaks. Näiteks Imandra Lake’i loost "Kaks vööd" remiksitud lugu kuulates mõtlesin küll muheledes – "ouu, fuck, mis asi see nüüd tuli?".

Speakeasy by Põhjala baaris vist Siim Nestor lasi seda Imandra Lake EP-d oma albumikuulamisõhtul ja ma mõtlesin täpselt sama! Kuid räägi nüüd ikkagi oma plaadi esitluskontserdist ka, kaugel see plaan on?

Palun lubage mul aeg korraks maha võtta ja stiilselt hilineda. Plaadiesitlus kindlasti tuleb, loodan veebruari või märtsi peale. Vahepeal lihvime kenasti live-esitluse kokkumängu. Proovid kõlavad väga mõnusasti, säilitage entusiasmi!

Mõned teavad sind operaatorina ERR-is, paljud jällegi Pia Frausi ja Dreamphishi trummarina, Jan Helsingi bänd veel lisaks, samuti teatud ringkonnas oled tuntud jalgrattamehhaanik… kellena veel? Ja mis järjekorras see sul kõik käib?

Talvel olen kaameraoperaator ERR-is, siis bänd ja viimasena jalgrattahobi. Suvel vastupidi, kui on hea ilm, siis jalgrattad ja nendega sõitmine kõigepealt, seejärel bänd ja alles siis töö.
Wolfredt tekkis mul Pia Frausi pausi ajal kui jäin korraks trummide tagant eemale, need öised meloodiad, mis peas ketravad, ma kirjutasin endale üles ja mängisin sisse, nii need lood sündisid. Trummide taha sattusin alles 1993. aastal, kui Nõukogude viimased sõjaväeosad meilt lahkusid. Neist jäi juhuslikult mu sõjaväeosa, kus ma tol ajal teenisin, kasarmutesse maha hunnik tehnikat. Leidsime ühest laost trumme ja muid pille. Seal õppisingi trumme mängima, varasemat muusikalist kogemust või muusikaharidust mul polnud. Esimeseks bändiks oli punk-rock ansambel Inside Joke, kus mängisin bassi. Seejärel esmakordselt trummarina Dreamphish’is, millalgi tekkis mu ellu Pia Fraus, kus samuti trummid mulle usaldati. Wolfredt, siis Jan Helsing – seal võtame ühe nädalavahetuse, kus kolime stuudioga maale ja teeme seal kõik lood nullist. Toimib, lugusid tuleb!

Sinu lemmik 7. rada?

Pixies "Monkey Gone To Heaven".

Lisainfo:
https://www.facebook.com/Wolfredt/
https://seksound.bandcamp.com/album/neverno